"satori in paris"

ma ei ole ikka veel leidnud seda õiget märksõna pariisi iseloomustamiseks, mida terve sealviibimise aja otsisin. pariisis ei ole kihamisest elavad tänavad, vaid tänavad täis elu ennast.

30. MAI, pühapäev. esimene kohtumine eluga.

mul on millegipärast tunne, et reisile peab minema peaaegu kohe pärast pakkimist, seega varahommikul, et emotsioon oleks õige. kuid meie lennuk läks alles 13.30. võõras tunne oli. lendasime läbi kopenhaageni (selle asemel, et eesti õhu otselennuga juba 10.30 kohal olla. EÕ otsustas lihtsalt otselennud ära jätta ning seejärel veel kord ka uut lennuaega muuta. pean siinkohal märkima, et estonian airiga ei ole mul ühtegi positiivset lennukogemust, kus lihtsalt pileti ostnuna saaks lennukisse istuda ja sihtkohta lennata). aga kohale me jõudsime ja see on oluline.

pealpool pilvi, vaadates taevasina ja valgete vatitupsude kokkupuutumisest tekkivat joont, on mul tunne, et seal ongi see päris silmapiir, millest edasi on kõik unistused võimalikud - alice'i imedemaa. pilvevatt lennuki all tundub paksu ja tummana ning seepärast hüüan mõtetes tervitusi vanaemale, kes võib-olla muidu kõiki maa pealt saadetud tervitusi ei kuuleks.

RER-iga charles de gaulle'i lennujaamast otse pariisi südamesse. mart on vana metroodes orienteeruja ning varsti jõuamegi maa peale - ilmselt lõi värske õhk meid pahviks, sest kaotasime hetkeks orientatsiooni. kaardi järgi oleksid vahemaad pidanud olema suuremad, kuid tegelikkuses oli pariis palju hoomatavam. igatahes pakkusin kõrvaltänavalt paistvat kirikutorni kaardi peal kaugemal asuvaks kirikuks ning võtsime suuna selle järgi vasakule. kui aga kogu aeg valed tänavad meie teega lõikusid ja hotelli ei kusagil olime sunnitud otsa ümber keerama ja tagasi vantsima. ennäe imet, pärast paari käänakut olimegi rue croix de petit champs'il ja kitsuke hotelliuks oli käeulatuses. ukse avamisel tuli sekundiks mõte, kas mahun oma väiksema kohvriga läbi ja kas mart jääb nüüd suuremaga kinni? uks jäi hingedele ja meie saime läbi. siis kõrgus mu ees hirmjärsk keerdtrepp, mis ühele poole kiiva kiskus. teist valikut polnud (WC du bar ei tundunud valikuna ega tekitanud mõtteid, et selle ukse taga oleks võinud olla lift). hiivasin kohvri selga ja vantsisn üles. suu venis mõnusale naerule - väga tudengilik hipipesa. kõik sildid olid käsitsi meisterdatud ning ustel olid teibiga kinnitatud erinevas suuruses paberilipikud toanumbritega. hingasime mardiga enne toaukse avamist sügavalt sisse, sest eelmisel õhtul lugesime hotelli kodulehelt kommentaare: "magaksin pigem tänaval, kui selles hotellis." meil siiski vedas, mis siis, et tuppa mahtus ainult üks suur voodi. ikkagi wc ja dušš olid toas olemas ja voodi oli mõnusalt kõva, mis minu ja mardi krigisevate selgade suhtes on igati sobiv. asukoht oli hotellil ju röögatult hea - täpselt banque de france'i vastas ja mõne minuti kaugusel louvre'ist. ilm oli tuuline, kuid soojem kui eestis. päris sooja lubati alles neljapäevaks-reedeks. üks kummaline asi hotelli juures oli, et kui toas elavad kaks inimest, siis miks pannakse kahepeale 1 saunalina ja 2 käterätikut? lihtne lahendus oleks olnud koristajalt lisarätik küsida, aga pärast esimest kohtumist temaga leidsin, et see polegi oluline, saan väikesega ka hakkama.

vahetasime riided ning asusime lähiümbrust avastama. meie tee viis meid mööda ragueneau restoran-kohvikust, kus uksele kirjutatud lubaduste järgi asus cyrano nimeline laud ning edasi comedie francaise'i eest läbi, sealt edasi tutvusime jaapani kiirtoidu restoraniga ja suundusime avenue de l'opera peale. inimesi, värviküllust ja aega-küll-kohvikutempot sisse ahmides hakkas tasapisi kohale jõudma, et käes on nädalake puhkust PARIISIS ja et minu sõrmedesse sõlmuvad kalli inimese omad. kell oli parajalt hiline ning öövalgustuses koltunud foto värvi opera garnier' sammaskäikude vahel valmistus üks tänavaelanik öö saabumiseks. neid oli kõikjal (ma ei saa öelda "kodutud", sest nad olid niivõrd sulandunud kirevasse linnakangasse, et miski muu kui tänav poleks iial tundunud neile loomulikuma koduna). nii võis neid kohata sammaste vahel, treppidel, kangialustes, pinkidel... ühel meie järgmistest jalutuskäikudest kohtasime kahte muretult lobisevat ja magamiskottidesse pugevat meest, kes seadsid hommikusöögiks võileivamaterjali maja karniisile - see oli tõeliselt avar köök vaatega elust pakatavale bulvarile.

öösel hakkas sadama. ootasin lõhna, kuid vihmamärg pariis oli minu üllatuseks lõhnatu.

31. MAI, esmaspäev. bajadeer.

kohtumine koristajaga. ärkasime kell 8.30 uksele koputamise peale. rabasin endale midagi ümber ja tatsasin unesegaselt uksele. paotasin ust ja sealt vahelt paistis prillidega miki hiir - ülilühikese tumeda siilisoenguga, millel tagantpoolt vaates lehvis pisike hiiresaba. ta vuristas midagi kiiresti prantsuse keeles. vastasin talle inglise keeles (saan prantsuse keelest küll veidi aru ja sussaninit endaga mängida ei lase, kuid rääkima ma seda ei kipu). seepeale ta röögatas "pas anglais!" ja läks näost kübekese hallimaks. küsisin, kas ta ei võiks tulla 15 minuti pärast, et me just ärkasime. "no! cinq minute! clean, or no clean!" ja tema vihast välkuvad prill-võimendusega hiiresilmad kadusid puhisedes ukse tagant. lõin ukse kinni ja järgneva pooleteise minuti jooksul toimus see, mis igal hommikul sõjaväes, ainult et ülemaks olin mina ja mart oli sunnitud reameest mängima: "mart! 5 minutit! ruttu! kliin-or-no-kliin!!"

hommikusöök 6 euri. retseptsiooni taga on pisike köök, mille keskel on eraldussein ja sellest paremale on pigistatud kolm imepisikest lauda, põranda kalle tugevasti vasakule. receptionitädi teeb ka ühtlasi hommikusööki. külma ja kinnise põhjamaalasena ehmatasin esialgu suhtlusaltist prantslannast ära. iga liigutust saatis küsimusterahe ja vastuse kommentaar. seega läks kolme röstsaia, kohvi ja marmelaadi serveerimiseks pool tundi aega. kuna mart eriti inglise keelt rääkida ei taha (kuigi võiks julgelt) jäi kogu suhtlemine minu kui väga suhtluskitsi inimese kanda. pärast pisikest kohanemist hakkas mulle see naine järjest enam meeldima. tema lapselik õhin ja siirus võitis ka minu kalestunud südame ning me jäime jutustama, nii et kohvile mõeldud piim keema läks ja see tuli ära valada. rääkisin, kuidas leidsime nende hotelli töökaaslase kaudu. kui ta kuulis, et töötame ooperis läks ta nägu särama ning ta osutas meie külje all (lauad olid tõesti nii lähestikku) einestavale umbes kuuekümne aastasele naisterahvale. "ta on sopran!! ta laulab! tal oli eile kontsert. küsige, mida ta esitas!" oi, kui kitsid on eestlased suhtlema! ei suutnud kuidagi kohe küsimust esitada, seepärast tegi ta ise meid tuttavaks ning esitles ka soprani klaverisaatjast-heliloojast meest. nende jutt kandus kohe muusikale - arutati peensusteni seda ja teist la scala lauljat ning seda, milliseid suurepäraseid nõuandeid nad ühele või teisele lauljale kunagi aastaid tagasi andnud olid. teineteist kiitvate ja nõustuvate üminatega julgustades kulges vestlus üsna ühepoolselt. kuna me ikka veel vedu ei võtnud ega esitanud täiendavaid küsimusi, muudeti kõne intonatsiooni pisut teatraalsemaks - publik oli äärmiselt loid! oi, kuidas mõned aastad tagasi oleksin sellisesse vestlusse ülepeakaela sukeldunud! nüüd tundus see kuidagi võlts, praguneva kattekullana... siis pakkis sopran pooliku baguette'i käekotti ja lahkus. soovisime neile head ning paremat koju jõudmisel.

ilm oli pisut tuuline ja ähvardas vihmaga. suundusime garnier' poole, et õnne korral õhtusele "bajadeerile" või mõne teise õhtu "valküürile" pileteid osta. mõlemad olid tegelikult välja müüdud. ime, mida üks naeratus kassas korda võib saata. igatahes saime 7-eurosed piletid õhtusele "bajadeerile" täiesti omaette loožis, mis siis, et 5. rõdul. jalutasime mööda avenüüd tagasi, et sisse astuda harmonia mundi poodi, mille eelmisel õhtul avastasime. poest leidsime francois francoeuri "Amans, voulez-vous etre hereux?" isabelle desrochers (sopran), james munro (cello), violon+contrebasse, theorbe jt toredad pillid (kahjuks unustas kassapoiss selle plaadi mängijast välja võtta ning pakendisse tagasi panna, seega leidsin kodus karpi avades, et see on tühi); šosti tšellokontserdid 1 ja 2, daniel müller-schott ja SO des bayerischen rundfunks; francesco geminiani "Sonates pour violoncelle avec la basse continue" ja diana damrau plaat, kus ta esitab vincenzo righini (1756-1812) loomingut. lihtsalt ei teadnud seda heliloojat ning kõlas huvitavalt.

pariisi tänavatel pole kindlat taktimõõtu, on ebaregulaarne pulss, mis pumpab pahinal tänavasoonestikku elu ja inimesi. punane ja roheline tuli ei ole mingid määrajad. inimesed valguvad lihtsalt mingil seletamatul hetkel tänavale ja nii ongi. võib-olla on see mingi kannatuse piiri ületamine ja siis ei loe tule värv. kummaline on, et autod on rohelise tule ajal valmis igal hetkel teele vajuvaid inimesi läbi laskma ning juht vaatab sind nõutult, kui teeserval seisad ning punase tulega üle ei lähe. sama kehtib jalakäijate kohta - kui neil on roheline ja mõni auto kangesti sõita tahab, tehakse talle ruumi ning see ei häiri kedagi. meile see rütm sobis ja sulandusime probleemideta. siinkohal aga tsitaat kerouaci raamatust, mis on inspireerinud ka selle postituse pealkirja: "as a new yorker I run to dodge the free zipping roaring traffic of paris but parisians just stand and then stroll and leave it to the driver - and by god it works, I saw dozens of cars screech to a stop from seventy mph to let some stroller have his way!"

montmartre. õnnetult hall linnajagu, modernne, kultusstaatusesse tõstetud moulin rouge'i kodukoht. pidin silmad kõvasti kinni pigistama, et suuta ette kujutada linnakut, kus tegutses mu armas henri de toulouse-lautrec. ilusaks läks alles seal, kuhu koondatakse turistid - mäe tipus tertre'i väljakul. lohutasin end mõttega, et kunagi oli kõik teisiti. võib-olla häiris mind mu staatus - turist, sest minuga käituti nagu turistiga, pakuti nänni. vaade sacre coeuri kiriku eest oli muidugi võimas ning meenutas mulle pisut roomat. seal oleksin võinud pikalt istuda ning kuulata elu, millest all laiuv majaderäga mulle jutustab. willette'i pargis pakkus üks jaapanlasest noormees vaatamiseks tantsuetendus-performance'it, mille peategelaseks oli robot. päris hea liikumine ja idee, kuid põhiline - esinemisjulgus. kahjuks ajasid korravalvurid ta enne tantsuliste pildiseeriate lõppu ära. ka meie liikusime siis edasi. allapoole sammudes meeldis mulle juba rohkem - kitsukesed tänavad poekeste-kohvikutega ning värvikirev rahvas. leidsin hipipoe, mis tundis mu ära ning meelitas mind sisse ega lasknud enne lahti, kui olin ostnud vikerkaarevärvilise dressika ning mart kinkinud mulle ehte, mis oli ülimalt minulik. most happy.

garnier ooperimaja ja "bajadeer". kaunis hoone, meenutab veidi viini riigiooperit oma hämara, just kui küünlavalguses müstilise pidulikkuse omandanud fuajeega. smokkides kavapoisid pakkusid valjuhäälselt oma kaupa - 12 euri kava. vaau. see on tõeline raamat ja selle on kokku kirjutanud terve toimetuse täis inimesi! veel kord vaau. etendusest: 5. rõdu ei ole just see koht, kust balletietenduse kohta adekvaatset ülevaadet anda, kuid mis paistis isegi sellisesse kõrgusesse ära oli kordeballeti ülim sünkroonsus ja muusikaline täpsus ning solorit tantsinud solisti tehniline briljantsus (vähemalt briljandi sära ulatus meieni :)). selliseid maneeže ei ole minu silm veel näinud.

1. JUUNI, teisipäev. kohtumine kaksikuga.

täna serveeris meile hommikusööki teine tädi, kelle inglise keel oli suurepärane, kuid kelle jaoks oli täielik müsteerium ja küsimärk meie hotellis viibimine ning suhtlusprotseduur üldse. kogu serveerimistoiming möödus jahedas vaikuses. näis nagu lasuks ta hingel mõni sügav ja tume saladus (mina suutsin vaadata ainult tema neetidega vööd). küsimata kolm röstsaia ning kohv ilmusid me lauale umbes 7 minutiga. avastasin, et olin pisut nõutu, sest olin valmistanud ette prantsuskeelse vigastest väljenditest kubiseva ülevaate meie senistest tegemistest. vist ikkagi puudutas see eilne tädi mu kalki hinge sügavalt ja loksutas midagi lahti.

cité de la musique. süda põksus ootusärevuses, sest seal ootas meid mardi pilli kaksikvend - leopold renaudini meistritöö aastast 1777. ainult, et selle pilli õeraasu sattumine eestisse pole enam müstiline saladus, kuigi mulle meeldiks veel salapärased mõtteid heietada.

kuna ostsime muuseumist pileti salle pleyelis toimuvale "onegini" kontsertettekandele, saime muuseumi tasuta. muuseum oli sama võimas elamus kui viini muusikariistade muuseum. on lausa uskumatu, millised on olnud moeröögatustest tulnud vajadused või vajadustest tulenenud moeröögatused. kuidas teile meeldiks selline pill? keskmine sõrmlaud on tavaline, kuue keelega; vasakpoolne seitsme keelega on kromaatilise helirea jaoks; parempoolne kaheksa keelega diatoonilise helirea päralt. või kuidas meeldiks teile kolmeks kokku volditav klavessiin, mida kaenlasse haarata? aga kilpkonn-kitarr? või virtuoossuse tõstmiseks loodud "kirogümnastika" masin, mis venitab sõrmede kõõluseid? aga uute kõlade otsinguist sündinud pillikujud? ja näited pillimeistrite pillikorpuste šabloonidest ning höövlitest, mida leidus igas suuruses. elamus, elamus, elamus!

pärast väike vein ja salat muuseumilinnaku restoran-sööklas. kui aknast välja vaatasin, nägin õuelaua taga istuva mehe kotist välja vaatamas mängukaru. you should keep your friends close to you.

"onegin". orchestre national du capitole de toulouse, koor samast, tugan sohhiev (dir), garry magee (onegin), jelena gaskarova (tatjana), daniil štoda (lenski), anna kiknadze (olga), makvala kasrašvili (madame larina), jelena sommer (filippjevna), mihail kolelišvili (gremin) jt. ühesõnaga, laitmatu keeleoskus ja suurepärased hääled. sain üle väga hulga aja mõtlikuks tegeva muusikaelamuse. kui väga nokkida (ma võin seda ju teha, kui mul on omaaegsena pisut rohkem vene kultuuritausta kui prantslastel), siis ütleksin, et vene heliloojate tõlgendus lõunapool euroopas on pisut ümar ja pehme (viinis kuulasime "padaemandat", mis kõlas kui mozart) ja praegusel "oneginil" puudus minu jaoks dramaatiline sügavus, mis tšaikovskil on alati olemas - muusika, mis väljendab kõige ehedamalt tundeidtundeidtundeid! pärast poloneesi karjus keegi paar korda "buu!" - publik on kuningas ja tahab alati parimat!

2. JUUNI, kolmapäev. kihlus tänaval.

täna lahkusime enne saatuslikku (koristaja)koputust uksele ning sõime hommikust korealaste juures all kohvikus. ahjusoe croissant ja šokolaadisai, mahl ning kohv. delicious! täna külastasime pariisi hälli - cité saart. olime ninapidi kaarti süvenenud, kui üks bomž meie nina alt maast suure kuldsõrmuse üles korjas. ta küsis, kas see on meie oma. "ei" (loe: ole hea, mine ära!), tõrjume teda. süvenesime taas kaarti. "einoh, teie oma ikkagi või?" teeb mees meile pakkuva liigutuse. "ei" (loe: ole hea, mine ära!), kordame vastust. "no aga võtke siis, päris kuld, proov on sees, jummala muidu saate!" žestikuleerib mees. "ei taha" (loe: ole hea, mine ära!). teebki mees peaaegu minekut, pöörab siis ringi, näitab, et talle ei mahu sõrmus sõrme ning pistab selle suuremeelselt mulle keskmisesse, suudleb kätt, suudleb mardi kätt ja sõlmib meie käed ühte, tehes õnnistava liigutuse. nüüd tahaks kirjeldada emotsioone sel tähtsal hetkel, kuid mitte midagi ei meenu. ilmselt seisin mokk lollakalt töllakil ja irve suunurgas ning jälgisin protseduuri. mees tegi taas just kui minekut, kuid sirutas siis kannapöördega (need olid tal hästi kätte õpitud) käe pikalt õieli ning küsis 2 eurot. andsime irvitades kumbki 2 (sellise komejandi eest võib ju ka pisut taskuraha anda), kuid viiendat, mida mees nõudma hakkas, me enam ei andnud. üle 4 euri see kullatud plekitükk ja tsirkus ka ei maksnud. well, I guess I'm married now. tehke järgi!

turistid ei sobi notre dame'i. pidevalt sahisevate jalgade, kilgete, paljukeelsuse ning tõuklemise varjus läheb kaduma selle paiga pühadus, vitraažide müstiline värvimäng ja viirukilõhnalised palved. kirik hoidis oma loo kiivalt endale ega kõnetanud mind. kusagil lähedal pidi olema maailma parima jäätisega kohvik. me ei leidnud seda enne kui olin anule sõnumi saatnud ja vastuseks saanud aadressi. võib-olla poleks aadressi vajagi olnud, sest saba lookles juba tänavani. proovisin valge šokolaadi ja lihtsalt šokolaadi jäätist. see lausa sulas suus! peaksin korraks ka trevi purskkaevu lähistel itaalia jäätist proovima, sest senini oli see mu jäätiste edetabeli tipus, kuid maitsed tuhmuvad ajas.

prantslased ei söö 14.30-st kuni 18.00-ni. see oli minu jaoks ebameeldiv üllatus. võimalik on osta kohvi, vett, saiakesi või salatit. aga ma tõesti ei suuda süüa kell 14, kui ma olen söönud hommikust kell 9! niisiis suutsin korralikud jonnituurid üles võtta, kuniks kaugusest terendas (uskumatu küll) maci M! ma pole vist kunagi varem nii rõõmus olnud, tellisime esimese ettejuhtuva turvalise asja ning asusime nosima. pilt leti ääres sabatavatest inimestest oli kirev. ilmselt ei olnud ma ainus, keda selline söögirežiim häiris - leti ääres tunglesid lisaks teismelistele lipsustet ärimehed, turistid ja korralikud pered. ja veel, see oli umbes 3x odavam kui kõige lihtsam kohvikutoit. toidust üldse - prantslaste tavaköök ei üllatanud maitsetega, pigem ütleksin, et oli maitsetum kui ootasin. samas, gurmeereis on gurmeereis, aga viini tavaköök oli maitsekam kui prantslastel (saiakestest ja koogikestest me ei räägi, ma pole elu sees saanud vist maitsvamat toorjuustukooki kui metroojaama lähistel turul!!!).

garancienne'i tänav - chaneli poed, ritz hotell, restoranid. meenutas itaaliat, lubjakarva õhtuhämaruses soojalt kiirguvad majad, lõhnavad lillekastid akende taga, luugid ees ja tänavasillutisele nirisev lillekastmise vesi. üheks pariisi iseloomustavaks sõnaks on lõhn - müstiline lõhnabukett või eikusagilt sinu ümber põimuv üksainus lõhn, alati joovastav, alati meeldiv. olgu see parfüüm, olgu see kohvik, olgu see elu ise (?).

3. JUUNI, neljapäev. esimene saun.

täna tundus, et lubatud kuumus hakkab kohale jõudma. õhk ei liigu ja päike kütab naha valusaks. louvre. klaaskolmnurk mõjus nagu inkubaator - uimastav. leidsin "parsifali" jaoks paar maali ning maale, mis ärgitasid edasi uurima kunstnike ja ajastute kohta. mona lisa mõjus saladuslikuna, kuid tema ees tunglev inimmass võttis mu entusiasmi kõvasti vähemaks (mind pelutab liigne kära ja massiaktsioonid). ümbritsevatel maalidel kujutatud inimesed näisid aastate jooksul olevat omandanud pisut solvunud ilme, sest üks tilluke maal pälvib nii palju tähelepanu ja seda pigem kõmuliste teooriate objektina kui kunstiteosena. leidsin maali, mis võis inspireerida manet'd looma üht oma tuntumat teost "eine murul". kahjuks ei leia ma oma märkmetest üles kunstniku nime ja aastaarvu, mis maali juurde kuulub. :( käisin ära ka brittide juures ja meenutasin koolis õpitut - hogarth, constable, wright ja gainsborough. milline meeldiv kohtumine elusuuruselt!

üks suurim elamus pariisist - shakespeare and company nimeline raamatupood, mis on sõna otseses mõttes maast laeni raamatuid täis, ka uksest välja jagub neid ning kaks meest veetsidki aega poe ees raamatukastidest väljaotsitud raamatuid nautides. I am abso-bloody-lutely overwhelmed! siia võiksin jääda ning kõik muu ununeb! otsin kõhuli maas ühe vanahärra sandaalide vahelt alumiselt riiulilt woolfi "between the acts", kuid ei leia. leian haruldased päevikud, kuid mul on need juba kriso vahendusel olemas (tema õepoja, quentin belli kirjutatud biograafiat ka polnud, seda oleksin väga tahtnud). teisel korrusel on rohelise kaleviga kaetud kirjutuslaud ning nurga sees, raamatute vahel on klaverinurk. üks neiu tinistab seal midagi mängida. I must be dead and in heaven! kahjuks ei leidnud ka wodehouse'ilt midagi, mis oli kummaline ning seepärast ostsin temaatilise raamatu - jack kerouaci "satori in paris". i-le pani täpi shakespeare'i kujutisega tempel, mis igale ostetud raamatule tiitellehele löödi.

istusime ragueneaus - salat, quiche ja roosa vein cyrano viinapuuväljadelt - "les jardins de cyrano". päike kõrvetas juba talumatult. õhtul "les contes d'hoffmann" opera bastille's. juba mitmendat päeva okupeerisid büroohoonet meenutava ooperimaja treppe ja ümbrust protestivad rahvamassid. täisvarustuses märulipolitsei valvas neid rahumeelselt, vahetevahel bussides kohvi ja krõpse söömas käies.

maja meenutas ärihoonet, steriilselt valge, kõle ja lõputult ülespoole rühkivaid treppe täis. muidugi, sky-bari tasandilt avanes imeline vaade pariisile ning katusekambritele. kujutasin ühte neist rodolfo ja oma küünlale tuld küsiva mimi. või oli vastupidi - näha oli mimi kamber, sest aknal olid lilled, millest ta oma tikanditele inspiratsiooni otsis?

lavastus oli suurepärane, pikitud maitsekast huumorist, esitajad olid vapustavalt head! giuseppe filianoti on hämmastav tenor, experience of a kind! tõusev staar. olympiat laulis laura aikin, antoniat inva mula (tema pärast me tegelikult pariisi tulimegi, meil on üks fantastiline "rigoletto" dvd, kus tema laulab gildat ja nucci rigolettot). dirigeeris jesus lopez-cobos. taas elamus, mida niipea ei unusta!

4. JUUNI, reede. versailles.

kuumuse haripunkt. ca 30 kraadi varjus. veetsime kuumema osa päevast aias ringi jalutades. muljet avaldas grandioossus, hoomamatud avarused, perspektiivvaated. lossis sees oli aga liiga vähe "lossi", ajastu hõngu (jõudsime järeldusele, et oleme venelaste poolt ära rikutud - tsarskoje selo, peterhof ja ermitaaž on lisaks kunstikogu funktsioonile säilitanud midagi ka ajastust, elustiilist). imelised olid grand ja petit trianon, kuhu vaene marie antoinette igapäevakohustuste eest pages. nendes lossides oli elu, vaimu ja atmosfääri. saludeks, mägedeks ja järvekesteks kujundatud aiad pakkusid lõputut naudingut; samuti antoinette'i isiklik teater. mõtlesin, kui kurb võis ülikutel mõnikord olla kanda kuulsuse ja vastutuse rasket koormat - kogu maailm tuli endale ise ehitada. ja kui nukker on see, kui kõik tehakse sinu jaoks, sinu meele järele - ei pisukestki võimalust saada osa juhuslikkuse värskendavast võlust.

5. JUUNI, laupäev. impressioon!

veel üks absoluutne pariisi highlight, mis pani dna mu rakkudes keema ja pulbitsema - orsay muuseum, kuhu on kogutud minu kallis-armsate impressionistide tööd. lõuenditele jäädvustatud iidolid elusuuruses mu ees! ahmisin värve, pintslitõmbeid, KÕIKE endasse. tundus uskumatu, et näen lautreci, renoiri, monet'd, manet'd, cassatit, pissarrot, degas'd jt PÄRISELT. nad ongi olemas olnud. seekord ei häirinud mind rahvas, ma peaaegu ei näinudki inimesi enda ümber, kulgesin mingis meeleerksas seisundis, hooletust fluidumist kantuna. võtsingi laiskleva ja sihitult ringiuitava flaneuri rolli, kelle vaatenurgast maalid lõuendile on jõudnud. üllatajateks olid impressionistide pastellijoonistused. leidsin taas midagi oma kavade jaoks kõrvataha panemiseks ning avastasin ka enda jaoks uusi nimesid, kelle töödest ma midagi ei teadnud, kuid kindlasti asun uurima. samuti leidsin sarnasusi meie kunstnike töödes - paul signaci "le chateau des papes" meenutas teatud perioodi konrad mägi ja paul sérusier' "la lutte bretonne" käekirjas oli midagi sarnast oskar kallise pastellijoonistustele. täiesti meelevaldne paralleelide tõmbamine, ma tean!

õhtul ootas meid "cosi fan tutte" champs-elysees' teatris ajastu instrumentidel. noored lauljad, kellest midagi kuulnud pole (rachel nicholis - fiordiligi, lina markeby - dorabella, anne cathrine gillet - despina, robert getchell - ferrando, joan martin royo - guglielmo, nicolas rivenq - don alfonso). rohkem erutas orkester ja pillide kõla kui ükski lauljatest, kuigi despina oli kokkuvõttes väga hea. plaadilt vanu pille kuulates on plaadi mekk man, aga sellest, mis moodi võis see ooper kõlada mozarti ajal, saab aimu ainult saalis istudes. champs-elysées' teatris on istudes jalgadele ruumi veel vähem kui estonias (arvasin, et see on võimatu), ning trepimademel võtab kohanäitaja su rajalt maha ja juhatab oma kohale, mille eest pead talle tip-i andma. neil on selleks kotikesed kõhu peal ning mitte üks teatrikülastaja ei saa neist mööda. väga kaval! vaheajal müüakse jäätist, krõpsu ja küpsiseid, snickersit ja muud trääni. üldse mõjub üllatavalt see, et teatrisse tullakse suhteliselt suvalistes riietes ning pole sugugi võõras, et mõni ülikonnas mees võtab vaheajal välja sandwitchi või baguette'i ning hakkab seda cocat juues nosima. minu jaoks on see nii võõras! ma ei taha tulla teatrisse, kui seal on seljakottidega noored, kes vaheajal krõpsu söövad ja teatrikülastajad, kes aknalaudadel vm võileiba ja burksi nosivad! see lõikab läbi kogu lavalt tuleva emotsiooni ja atmosfääri.

enne ooperit vaatasime teatri lähistel ringi ning avastasime, et oleme ümbritsetud ainult prada, gucci, chaneli, armani jt firmade poodidest ning 5-tärni hotellidest. klassikaline kaader filmist - autojuht viskab oma lahtise katusega ferrarist võtmed valges livrees portjeele ning laseb selle ära parkida. uksehoidja nägu oli miljonidollari võitnu oma - ta lõkerdas meile otse silma ja meie naersime talle vastu. lisaks leidsin prada poest käekoti, mida oleks täitsa sümpaatne omada, kõigest veidi üle 60 000 krooni. seekord jäi ostmata, sest ei suutnud värvi välja valida :p

jalutasime pärast etendust õhtusumedas öös tagasi ning tegime veel viimase tiiru linna peal. ma ei tahtnud ära tulla, inimeste, kohvikuhõngu, tänavaelu ja mingi seletamatu tunde pärast.

6. JUUNI, pühapäev. kitsesõrad kohvris.

lennujaamas hakkas minu kohvrist tulvama juustude segunevat aroomi. põhilise aktsendi andis ilmselt kitsejuust, mille see sõbralik receptionitädi meile kaasa ostis. igatahes, olin check in-i sabas seistes juustude olemasolu juba unustanud ning piilusin torsaka näoga kõrvalseisva mehe kingi ja sokke kui võimalikku kitsesõra lõhna allikat.

FOTOD.