Peterburis. Maria teatris. 26.06-01.07.2006

26. juuni.
Hommik. Kell on 05.04 ja koid on terve taeva auguliseks närinud. Valgete pilvetupsude vahelt paistab helesinine taevas. Bussipeatuses pole hingelistki ja mina hõiskan mööda majatagust putka poole, mis uniselt-aeglaselt oma luuke eest kerib ja maailmale oma roosanätsulist väljapanekut pakub. Avastasin, et unede tõlgendamine on muusika küsimus. Need kaks tundi olid unekirvendusi täis. Klappides algas “Whiskey in the Jar”, sest selle panin oma pulgale esimeseks looks ning see on täis otsustavat energiat – “V Piitere! Vperjot!”

Mnjaah. Natuke tuleb siiski oodata nagu ma bussigraafiku juurde jõudes avastan – pool tundi on esimese bussini aega. Vaatan inimesi, kes sel kellaajal minuga liituvad. Siin on tublisid inimesi, kes kuhugi tehastesse või tsehhidesse tööle lähevad; müüjaid, kes poodi jaanipäevajärgset inventuuri tegema lähevad; töömehi, kes vormiriides, tõsise näo ning suure seljakotiga bussipeatuse posti juurde liikumatult seisma jäävad (bussiuks miskipärast tekibki just sinna ning mees liigutab end esmakordselt alles hetkel, mil ta jala bussitrepile tõstab – minu silm märkab siin igahommikuse treeningu jälgi). Peale “Whiskey in the Jari” hakkab mängima Caccini “Ave Maria”. See lugu sobib nende pilvedega. Ja üldiselt on mul täna hommikul sellised ilmed varuks.
Saabub mammi, kes viisakalt kaasootajatele “Tere!” ütleb. Ainult mina teretan teda ülemeelikult vastu.

Bussis...

...on itaallased! Minuga ühes bussis! Aga esimesel korrusel. Saan immigratsionnaja kartotška omanikuks, mis mul tuleb täita. Minu koht on ülemisel korrusel otse vastu bussiakent, miljonidollari vaatega. Kahtlustan, et siin saab olema hirmus palav ning et kui buss avariid tegema hakkab, siis saan mina ebamugavalt esimesena teada, millisesse kraavi maandume. Ahjaa, mina olen ka see, kes teistele haamrita aknasse teed rajab, sest turvavöid pole ja kui oleks, ma ei viitsiks kasutada. Minu taha istub jutukas vene mammi, kellele ma pean seletama, mida tähendavad need numbrid tema piletil ja miks ta istekoht ikka minu taga on. ta ohib ja hädaldab selle peale sõbralikult. Minu kõrvale istub malbe olekuga blond venelanna. Ta meeldib mulle kohe algusest peale. Kõik aitavad kõiki immigratsionnaja kartotška täitmisel. Sellest tekib esiridade ümber sõbralik vikerkaarevärviline mull. Kirun seda lehekest, millel on ülima bürokraatia mekk man. mida kõike nad teada ei taha! (kinganumbrit veel mitte). See kartotška on selline bürokraatlik lipik, kuhu sinise passi omanikud peavad kirjutama reisi eesmärgi, kutse ja viisa numbri, passi numbri, isanime, sihtkoha aadressi jms. (Sellega nali ei lõppe. Kui lähed kauemaks kui 3 päeva, pead kohapeal kolme päeva jooksul minema Nevskij prospekt 108, 59 ja end registreerima). Palun naabrinna käest vabandust ja küsin, mida tähendab “otšestvo”. Ta vaatab mind uskmatult ja hakkab naerma. (Minul on endiselt kutsikasilmad). “Eto imja vašego otsa.” Krt, ma teadsin seda ju kogu aeg! Idikas. Ja kusagil pidid nad seda küsima. Loogika puudumine. Võtsin näkku kuumad toonid ja vabandasin, et vene keel pole mu emakeel. Tädi jäi vait ja tegi suured silmad. Tagumine tädi jõudis aga seepeale suu lahti teha ja pistis üle bussi mu vene keelt kiitma. Tahtsin bussi esimesele korrusele imbuda. Oodake ainult! Vestelge minuga natuke ja te saate krambid. Kui naabrinnale ka ära seletasin, et ei, mu vanemad ei ole kumbki venelased ja ei, ma ei käinud vene koolis ja et kunagi oli mul palju venelastest sõpru, siis mängisin lehekesega trips-traps-trullalaad edasi. Nagunii saadavad piiri peal tagasi.

***

Kohla mõis. Lammasmägi. Viimasel kohal olen kunagi varieteega esinemas käinud. Nüüd mäletan seda kohta. Buss kihutab julgelt ja mul pole kella. See ei loeks nagunii, sest venemaal on teine keel ja teine aeg. Ja selles ajas pole tegelikult kõike seda, mis on selles ajas ja see on nii hea. (detailid kadunud, ärge küsige, pöörduge valmistajatehasesse). Bussijuht on siiski natuke liiga julge. Pigistan silmad uuesti kinni ja püüan teeselda magamist, sest iga kord kui silmad lahti teen, möödub bussijuht mõnest liiklejast ja see on täitsa jube. Tema liiklusreeglite õpikus pidi küll ainult üks reglement olema – suuremal ja tugevamal on eesõigus. Ta usub, et vastutulijad annavad suuremale teed, sest TEMA veol on rohkem inimesi kaotada kui ühelgi vastutulijal. Päris mitmel korral tean, mismoodi see juht kõrvalepõiklevas vastutulevas autos end tunneb – ka minu higiste pihkude vahele jääb manöövri ajal nii mõnigi juuksesalk. Aga see on hämmastav! Buss saab kõigi kitsaskohtadega hakkama.

Peale lükkub Diana Krall. Mees üle vahekäigu on klammerdunud mapi külge, mida ta tukkuvale rinnale surub. Riikliku tähtsusega dokumendid. Väike tüdruk tema kõrval on ainult petekas, et tähelepanu hajutada kotisolevatelt tuumarelva plaanidelt. (Eileöine film mõjub – “13 Days”).
Mu MP3 pulgal (hellitlevalt “õrrel”) laulab Roberto Sacca, et “Si spande il sole al faccia...” on küll nii, aga seda tänu sellele, et olen esiakna vastas, ja päike ongi mul süles.

Piiril...

...tunnen end alati ebamugavalt. Olen venemaale tunginud nii, et pass on 3 päeva aegunud. See oli klassiekskursioonil. Keegi ei märganud, ainult tagasi tulles ütles üks uje eesti piirlane, et uuendaksin oma passi. Aitäh.

Seisamegi üsna kaua. Minu ärevus kasvab. Kõik imestavad ja vaatavad kõhedalt ringi. Ütlen kõrvalistujale hauataguse häälega, et ma tean, miks neil nii kaua läheb. Asi on minus. Lõpuks hakkab ta naerma ning pajatab oma juhtumustest piiril. Sealt algab vestlus teemal: mina Peterburis, tema Tallinnas. On õppinud Tallinnas, nüüd oli klassikokkutulek. Ja oi mis kokkutulek! Kuulan nagu muinasjuttu! Talle meeldib sellest rääkida ning ta on õnnelik ning uhke oma klassile, kes on peale 30 aastat ka nii ühtehoidev. Nüüd jään mina oma keelega jänni. Tahaksin nii palju öelda, aga ei suuda. No kurat küll!
Mida Peterburis teen? Mu nägu läheb särama ja naeratus venib lakke. Külastan sõbrannat, vaatan linna JA LÄHEN MARIA TEATRISSE! Enne kui jõuan öelda, mida või keda, teab ta juba, et mulle meeldib ooper. (Reetlikud kõrvaklapid. Aga Caldara on ju nii ilus!). Siit räägime edasi muusikast ja teatrist.

(Ja mind ei saadetudki piirilt tagasi).

Vene piiril läks kiiremini. Rabasime asjad ning sammusime peaaegu mahajäetud piiripunkti. Keegi asju ei skaneerinud. Kui oleksin tahtnud, oleksin võinud, ja mida kõike veel.

***

Kingiseppski. Kujutages seda nüüd kirillitsas.
Majad muutuvad järjest baabajagaalikemaks. Mõni võtab kohe jalad alla ja hakkab bussile järele jooksma. Usun seda mõnda aega päris elavalt, aga bussil tagumist akent pole. Seal on hoopis istmed ja ma ei näe, kas see tõesti nii on. Kui ka on, siis on buss palju kiirem. Veel edasi ja majad muutuvad imelisteks muinasjutupesadeks. Puidust väikesed ilusad nikerdused. Muinasjutud, mis armastavad oma rahvast ja rahvas, kes armastab oma muinasjutte.

Lada M 054EO46 Rus. Mu vanaisal oli žigulii. Roheline. See lõhnas täiesti eriliselt ning selle suunatuli tiksus väga tähtsalt ning ma tahtsin alati, et me palju pööraksime ja ma saaksin seda häält kuulda. Imiteerisin seda mängides, naksutades keele tagumisi servi vastu purihambaid. Käigukang oli merevaigust ning sinna sisse oli vist sulatatud auto kujutis. Iga kord kui žigulii garaažist välja vuras oli teada, et nüüd minnakse näiteks Audrusse hülgeid vaatama või hoopis kuhugi ujuma. Vanaisal oli siis peaaegu pühalik nägu ning seda kaunistas poolvarjatud naeratus ning sära, mis lapselaste nägudelt tema näole üle oli kandunud. Ainult et vahel oli vanaisa kangekaelne. Enamasti hoovi sissekeeraval teenurgal. Neid oli kaks, kuid ta keeldus teise juurde sõitmast, kui esimesest keegi välja tahtis sõita või ühe juurde oli parkinud suur kaubaauto. Aga see selleks. Muide, uus žigulii mudel on väga tasemel auto. Kui saan rikkaks, siis tahan seda autot, sest see on niii ilus. see oli nüüd kerge kõrvalepõige ühte olnud aega. Liisa ütles mulle metroos: “Ma sain siis aru, et olen suureks kasvanud, kui inimesed mulle bussis otsa vaadates enam ei naeratanud.” Mulle tundub vahel, et mõni inimene siiski usub mu lapsepõlve veel ning naeratab. Mõne teise külm ja ükskõikne silmavaade tuletab meelde, et see žigulii, vanaisa ja need hülged on kaunis möödanik.

Baltiiski vokzal.
Oi, kuidas naersin nostalgiliselt terve tee bussijaama! Silmasingi siis Liisat. Ükskõik, kuidas ma ka ei vehkinud, minu sädelust ja ninnit vastu esiklaasi ta ei märganud. Näitasin kaassõitjale: “Vot ona, moja podruga!” Oleksin tahtnud ainult naerda ja naerda ja naerda. Nii hea oli olla. Ainult et kõigil on siin vene eurolauliku järgi lõigatud soeng. Kui teil on vähegi aimu, mis on mullet, siis te teate, kui õudne hakkab kümnete selliste pügaduste seas. Hakkasime neid lugema. Metrood on selles suhtes hea saagikusega. (For your record, me saime kolmapäeval? Kokku 83 mulletit!) Sajanda puhul oleksime (veel veini ostnud. Veel seepärast, et tegelikult on siin alko väga odav ja veini jõime nagunii ning kogu aeg ja õlut ka ja...khm). Lõbustasime end veel sellega, et andsime välja kõige seksikama mulleti auhinna, mille sai tõmmu, kuldkõrvarõngaga pereisa, kelle mulletis olid blondid salgud. Seisime kodupoes tema järel sabas ning nautisime seda, et meie kõnest ei saadud aru. Leppisime kokku ka selles, mis teeksime siis, kui näeksime mõnd miilitsat mulletiga. Kuna sellist ei leidunud, siis ma ei ütle ka, mis siis oleks saanud.

Liisa juures...
...on väga soe ja hubane. Indiaanlaste muistendid ja jumalad vaatavad mulle iga seina pealt, riiulist ja muudest võimalikest kohtadest vastu. Nad vaatavad mind vana maailma pilguga ja neis on kogu vana maailma tarkus ja soojus. Uus maailm tundub korraga nii mõttetu ja pisike, et vähimgi jumalus võiks selle pildi pealt maha astudes alla neelata ning midagi ei muutuks. neis on alguste rahu. Fantastiline tunne on olla nii paljude raamatute ja piltide seas. Tahaksin pea peal seista, sest korraks tundub, et kõik on peegelpildis ja tuba keeraks end siis õigetpidi.
Siin on hinge tempel. Miks? Aga seepärast, et siin ongi loomulik, et käid oma hinge rada. (Leidsin nende maja eest klaaskuuli, mille sees on sinine, valge ja kollakas kujund. Laseks selle siin veerema? Mis siis saaks? Kuhu see mind viiks?) Kui te kunagi Liisa isaga kohtute, siis teadke, et sellist teist inimest pole olemas. Kui palju on võimalik teada ühe rahva ja kultuuri kohta? Või kui palju on üldse võimalik teada NII paljude asjade kohta? Pisike, hallide juuste ja prillidega kuju võib alguses selle kirju hingetempli mustrisse kaduda, kuid rääkima hakates avanevad uksed ja silduvad teed pühade paikade varasalvedesse. Tabasin end korduvalt mõttelt, et see inimene ei saa olla normaalse elu jaoks loodud, see inimene on müüt, ta on muinasjutt, ta on teadlane, ta on kunst, ta on millegi iidse vaim, ta on ise oma uuritavate rahvaste vaim ja hing...ta ei saa teha nii maitsvat ploffi!!! Võimatu! Liisa isa töötab siin. Saime seetõttu seal ka ekskursiooni ja Liisa isa tutvustas meile ekspositsioone. Nüüd tean, et Liisa nakatav vaimsus on tal geenides. Selles veendusin üha enam, kuuldes ka tema müstilisest õest :)

Tänavatel...
...on nostalgia. Need sisehoovide krohvikooruvad seinad, pallimatsud, lapsepõlves nähtud pioneerifilmid ja viis kirjut kassi.

Metroos...
...ei tohi pilti teha. Terrorismihirm. Seal on veel palju asju, mida teha ei tohi. Ometi on olemas selline nähtus nagu “tormlejad”. Te ju teate, et Peterburi metroo asub sügaval maa all. Nii sügaval, et eskalaatoril laskumine võtab minul kõrvad lukku. Kellel kõrgusehirm, see ei peaks alla vaatama, sest vaade paneb ennastki kummastusest kõikuma (sellega harjub siiski paari päeva jooksul). Arvestame nüüd eskalaatori trepiastmete arvuks umbes 600 astet (siia-sinna mööndustega), siis leidub neid, kes laskuval eskalaatoril allapoole jooksevad. See on omaette kunst ja täppisteadus, sest proovige ühtlases rütmis, komistamata, 600 astet kiirelt allaliikuval eskalaatoril maha tormata...komistus on kindel millegi murdmine ja on lausa fortunatissimissimo, kui see pole kael. Tormlejate jaoks on vasak trepipool jäätud tühjaks (inimesed seisavad ühes reas, samas kui tõusval eskalaatoril saab ülespidid trepijooksu teha ainult õhtul hilja. Jah, ma proovisin Liisa ärgitusel. Koormustest on kolmeks aastaks tehtud 5+).
Rongis sees on väga hubane tunne. Mingi kodune rahu. Enamus loevad midagi raamatust või hoopis kasutavad wap-i, et ajalehti lugeda. Aeg-ajalt tuleb sisse mõni noormees, mees või naine ning pakub oma kaupa müüa. Need võivad olla “universaljnõje, poleznõje rutški” või mõned uued plaastrid. Ja inimesed ostavadki vahel peale seda kiidukõne asju. Kõik käib vaikselt ja loomulikult.
Stalin tahtis metroode näol luua midagi vastukaaluks “ülamaailmale” ning seepärast on metrood Peterburis nagu omaette rajoonid. On grandioosseid lühtreid, mosaiikseinu ja kaunistusi. Tempod on siin igati suurlinnamõõtu. Usun, et selle nädalaga sai tsellule tehtud üks korralik hirmutusjooks – iga päev kiirkõnnitempos mitukümmend km mööda linna. Siit jõuamegi...

...tänavatele.

Inimesi on nii palju, et kohati tekib õhupuudus. Nad jooksevad sust üle ja läbi ning kui sa õigel ajal või õiges tempos ei kulge, siis tallatakse sind jalge alla. Päris mitu sinist muhku ja torisevat ribi saab Nevski prospektil kindlasti. Aga loomulikult õpib olema kaval – kasutama kõrgeid tänavakive, mahatoetatud ehitusmaterjale jms. Liiklus on absoluutselt kohutav. Kui Itaalias on liiklus lihtsalt nahaalne ja ka teatraalne, siis siin on see nahaalne ja hirmutavalt jõhker. Õppisingi ruttu, et punane ja roheline tuli on täiesti suvalised nähtused ja foorid võiksid ka olemata olla. Ummikud on nii kohutavad, et autod seisavad fossiilistumiseni fooride taga ning võib tekkida mulje suurest parklast (nii mõnigi on loobunud ja auto seisab mahajäätuna sealsamas kurvi peal tee ääres). Parkla mulje kaob aga siiski üsna kähku, kui Iisaku katedraali ette parkinud busside vahelt keset teed jõudnud oled ja äkki kogu see “parkla” su ümber liikuma hakkab. Sa oled täiesti omapäi ning keegi sulle teed ei anna, sest vaja on JÕUDA! Kiirused võivad olla pöörased ja siis päästavad ainult kiired jalad. Vahel on aga jalakäijad sama nahaalsed ning vajuvad keset punast tuld peatänava ristmikule. Pidurikrigin, süstivad autod, lippavad jalad ning korraks on inimene saavutanud oma võidu ning neljarattalised metallkänakad seisavad ümberpiiratuina ning kannatamatutena. Siingi prevaleerib mass – meid on palju ja kes ikka tahaks oma sõiduriista lömmi sõita vastu seda higimärjalt tunglevat inimseina?
Siin on muidki väikesi kurioossusi, mis mu ema sõnul pole tema ajast muutunud. Inimesed hääletavad kesklinnas keset teed ja nad korjatakse peale. Kohe ja suvaliselt. Selgub, et autojuht teenib lihtsalt lisaraha, kui tal aega on ja inimene on õnnelik, sest takso on kindlasti kallim.

Inimesed...
...on siin ilusad. (Mulletihullus välja arvata). Tõesti. Aga ei tohi ka unustada, et Venemaa on äärmuste maa. Nii nagu siin on ilu ja kultuuri, on siin ka nende vastandeid. Jah. Enamasti sõbralikud pilgud. Ja naeratused ei jää ka vastuseta. Naised pööravad oma välimusele palju tähelepanu. Tibisid on ka palju. Vahel pingutatakse üle ja ehk on kohati slaavi keskklassile omast maitsetust, kui enda ehtimisega enam pidama ei saada. Mehed panevad üle kolme endale järele vaatama. Lihtsalt. Oma olekuga. Neis on sageli midagi võimsat, mehelikku, ürgset, samas tundlikku. Nende näojoontes ja liigutustes. Viisis, kuidas nad riideid kannavad ja MIDA kannavad. Siinkohal komplimendid. Vähem on neid, kellele tahaks juba peale vaadates küsida: “Millal sina küll suureks kasvad ja mõistuse pähe võtad?” Küpsust on rohkem (mulletid v.a...muide, ühel hallistuval meesterahval oli ka mullet. Sellele andsime kõige koledama mulleti auhinna).

See on ainus maa, kus valuutavahetuspunktis uuritakse 100-kroonist nõutult iga nurga alt, võetakse lahti suur, telefoniraamatut meenutav kataloog ning sarnase pildi leidmise peale eesti rahatähtede piltidega leheküljelt, susatakse see rahulolevalt karpi ja teile kopsab lauale vastav summa rublades.
See on ainus maa, kus poe kohal ripub silt “TOIDUPOOD” ning aknale on maalitud ainsateks reklaamiartikliteks “viin”, “kala” ja “õlu”. Aga inimesele ongi eluks vähe vaja, eks?

Muusikapood...
...on siin endiselt Kaasani katedraali vastas üle Nevski. “Dom knigi” olevat aga juba ammu kolinud. Nojah, minu viimasest visiidist sinna on 3 aastat. Muusikapoes tuli vihmaussi tunne peale – suutsin keskenduda ainult ühele asjale – siin on palju hääd kraami ja ma peaksin otsustama, kust pihta hakata. plaadivalik polnudki niivõrd rabav, kuivõrd oli seal palju noote ning muusikaalast kirjandust. Korraga silmasin klaviire! Tegin noka lahti ning siutsusin oma soovi “Padaemandast” müüja poole teele. See ongi päriselt olemas! Kaardimaksel on vaja aga dokumenti. Deem. Õnneks ta pani selle õhtuni kinni. Viiulid hinnaga 5000.-?! Kuna üheski poes pole ilmselt originaal-CD-dega tegemist, siis on ka neil suhteliselt naeruväärsed hinnad. Umbkaudu 75.- plaat. Muusikariistad, plaadid, noodid, raamatud...*ohe.
Sukeldusin paplitolmu rahe alla. Seda on siin nii palju, et pidin oma salli korraks lausa näo ette siduma. Mind vaadati ilmse terrorismikahtlusega, sest tõepoolest...tõmmusid peatatakse metroodes ja tänavatel ning nõutakse passi. Miilitsaga siiski tüli norida ei tasu. See oli esimene asi, mida ema mulle ütles. Ja nad ongi kummalised vennad. Legaalne mafia. Nende autod prääksuvad ka pealekauba ning keegi neile teed ei anna.

Ermitaaž...
...on suur ja lai. Vastukaaluks on panna saba, milles turistid rõõmsalt seisavad. Liisa rabab mu kaasa ning me kõnnime 3-tunnisest ootejärjekorrast mööda ning uksest sisse otse valvurite nina alt. Mind sebitakse tagasi ja luiskan midagi juba sees ootavast grupist. Sees kordame sama piletijärjekorraga ning ostame kohalikele mõeldud piletid 40 eegu eest. Seda kõike 5 minutiga, samas kui ausad turistid seisavad 3 tundi järjekorras (olen ise seisnud 1,5h), ostavad 150 eeguse pileti ning maksavad veel pildistamise loa eest, taipamata, et sees ei küsi seda keegi. Ermitaaž tundub endiselt kuidagi kauge ning haaramatu. (See ei tulene ainult tema suurusest). See on pompöösne ja kuninglik ning seisab seetõttu rahvast kõrgemal. Ma ei ulatu temani. Vaatan loomulikult impressioniste, mu kullakesi ja moderniste. Veel kappame läbi nii mõnesti klassitsistlikku kollektsiooni eksponeerivast saalist kui ka jaapani kunsti näidistest. Kindlasti oli veel üks saal, aga ma ei suuda praegu meenutada. Liisa räägib mulle huvitava loo Da Vincist ja Ermitaažist. Kui Eesti oli Venemaa “tütar”, küsis Vatikan Püha Brigitta jäänuseid, mis olid Pirita kloostris olemas ning mille Venemaa lahkelt Vatikanile andis, saades vastu ühe Da Vinci “Madonna lapsega”.

***

Olen Sasha juures. Kuulen esimest korda, kuidas Liisa vene keelt räägib (vestluse mõttes). Olen positiivses hämmingus ning ma ei taha ega suuda oma suud lahti teha. Hea on kuulda puhast vene keelt enda ümber. Mitte seda risustatud keelt, mida te kõik siin rullnokude härgavate häälte saatel kuulete. Muide, rullnokkade vastand vene keeles (kui ma nüüd õigesti mäletan) on “krupniki”.
Pidime katusele minema, aga sadas vihma ning see oli ohtlikult libe. Sasha elab viimasel korrusel ning tema rõdult on mul ikkagi enamus katuseid näha. Tahaksin nende kohal lennata ja akendest sisse kiigata. Sealt kumab soe valgus, justkui põleks igas toas kamin. Mul on nii palju õppida. Liisalt. Sashalt. Inimestelt.
Kummaline on, et siin vihmamärg asfalt ei lõhna. Pingutan end, kuid hakkan tundma hoopis Tallinna tänavate lõhna, mis mälusopis tugevalt kinni istub. Siin on märjad sammud ja rajad täiesti incognito.

Sillad...
...kaks jalgadepaari tõttavad üle Liteijnõi silla, et mitte kesklinna suletud saada. Metrood on suletud ja varsti saabub aeg, mil laevad saavad ainuõiguse liigelda. Siis tõstetakse sillad üles ning lastakse alla varahommikul. Tõstmise ajaks peame ületama 2 silda. Selleks kulub natuke alla tunni kiiret kapakut. Ometi sunniks sildadelt avanev vaade sooja öösse maha istuma ning kirjutama nagu poleks kedagi lugemas. Kirjutama asjadest, mis kunagi ei jõua reisipäevikutesse. Aga tuleb tõtata. Ja praegu elame siiski kriminaalsel Venemaal. Liisa sõnul tuleb karta ringihulkuvaid koertegänge. Neil on omad territooriumid ning nad ründavad kõhkluseta. Ma ei suutnud päriselt ette kujutada, mismoodi näeb välja rahulikult liiklevaid inimesi ründav koertegäng. Aga umbes 25 minuti pärast sain ma sellest vägagi hästi aru. Jõuliselt ähvardav ja kume hääl, mille on äratanud meie jalgadepaari mööduvad sammud – kihvad, mille sammudekrabina eest me joostes põgeneme ja kelle haukumise kaja meid südametuksetes veel järgmise tänavanurgani saadab. Liisa jookseb. Mina ka. Seda ei tohiks. Aga möödume pimedast hoovist ja haukumine vaikib. Ju ei ole neil meie õnneks tuju. Mul oli esimest korda hirm. Selles haukumises oli midagi nii toorest ja ähvardavat, et “koduloom” oli viimane asi, millele mõtlesin.

***

Postkastid on siin sinised. Ma ei usu, et oleksin kunagi suuteline end esikohale seadma, kui sõber midagi mult küsib. Ei suudaks mööda kõndida. Ma ei suudaks sust üle astuda. Justitia. Veritas. Ei usu. Olen nii feik ja wannabe, et usun end ise ka. Ei usu. Justitia. Veritas.

***

Vene muuseum...
“...meeldib mulle palju rohkem,” nendib Liisa hetkel, mil tabasin end tundelt, et siin on midagi teistmoodi ja mu silmad on rohkem lahti. Jah, Vene muuseumis on kunst inimestest, nende tunnetest ja eludest, seega on siinsed šedöövrid ka hingelähedasemad. Nad jõuavad vaatajani ning neil on sõnum. Nende lõuendite vahel on soojem. Mulle meeldib kogeda ja õppida sellest, et meile Liisaga meeldivad kunstis erinevad asjad. Me pöörame tähelepanu erinevatele asjadele. Õpin asju tema seisukohast vaatama.
Läksime jaapani restorani. Teenindus on siin tüüpiline: “Ja šjas prinimaju vas zakas!” ja see “šjas” tähendab siin poole tunni pärast. Ometi sattusime sinna happy houril, mis tähendab seda, et 250 eegu eest saime kaks imemaitsvat vetika-muna suppi, 2 praadi riisi, muna ja paneeritud sealihaga ja pudeli mõnusat punast veini pealekauba. 2 ühe hinnaga oli teema. Äärmiselt maitsev. Rääkisime juttu ning libistasime veini. Püha rahu. Ainult meie vastas istus laudkond, kes väga kõva häälega rääkis. Vahel ei kuulnud oma mõtteid. Siis läksid nad taastamatult kaduma.

Edasi suundusime eksirännakule. 10km marsruudil, mida isegi kaardil polnud. Saavutus. Paduvihma alguseks jõudsime metroosse. “Ostorožno, dveri zakrõvajutsa!” kostab 60-nendate sügava baritoniga ja uksed litsuvad end märgade kehade ümber kinni. Vahearvestus: 34 mulletit täna. Kehv. Aga me jõime ka enamuse mulletiajast jaapani restoranis maha. 2,5 päeva jooksul 4 tutvumiskatset. Üks neist slaavi järjekindlusega. Üks kõnetus hispaania keeles. Kompliment, sest Hispaania on Itaaliale lähedal. Meie ütlesime aga, et oleme Uus-Meremaalt. Noormees arutas asja endamisi vene keeles ning ei taibanudki, et hoidsime naeru tagasi tema mõttekäike kuulates. Tema geograafilised teadmised piirdusid sellega, et “New Zealand” asub “in England?” Mhmh.

***

Täna Vene muuseumis mõtlesin, et ma ei taha enam kunagi sind näha. Ja samas tahaksin, et oleksid minuga nendel Peterburi öistel sildadel ja et päeval saaksin hirmsügavast metroost eskalaatoril niimoodi üles sõita, et võiksin oma näo sinu õla taha ära peita ja. Aga mul pole sulle enam midagi anda. Kui kõik on müüdud, jäävad kastid tühjaks ning nad otsivad endale uusi maailmu, millega täituda.
Liisa mängib praegu klaverit. Tema mängus on hinge ja kirge. See ongi muusiku tunnus. See, et lugu sünnib kohapeal ikka uuesti ja uuesti ning ei kasutata vanu stampe ega mängita ainult noote. Mängime sama lugu, kuid tema loos kõlab see mõistatus ja põnevus, mis minu mängust puudu jääb – “Charade”. Ma ei tohiks enam mängida. Tapan muusikat. Kui mitu korda pean ma seda endale ütlema? Ma ei suuda noodistki korralikult mängida. Ühel hetkel haarab mind paanika, mu sõrmed on pudrust, pea on tühi ja noodid jooksevad kokku. Heal juhul suudan mängida kirjapandud noote, kuid emotsiooni edasi anda ei oska. Kritiseerida ning teoretiseerida suudan küll (kas õigustatult või mitte), aga ma kuulen paremini kui ise luua suudan. Ilm on unine.

***

Dvortsovy plošad.
Tumedad maalitud pilved Iisaku katedraali kohal. minu fotokas lõpetas pildistamise ja objektiiv keeldub oma koorest välja tulemast. Seda kõike vaid õhtu enne Maria teatrisse minemist! Aroonia – teeb mõru maigu keelele ja suu tundub nii paksuna, et nagu polekski midagi öelda.
Istume juba suletud Ermitaaži ees postamentidel ning joome kaasaostetud kohvi. Mingi mees tuleb ja pildistab meid julmalt. Samas, hiljem pildistas ta natuke eemal üht posti, seega ei saa päris kindel olla, et ta teadis, mida ta jäädvustada tahtis. Nojah, ja päeval pildistasin mina tänavakive.
Siin jookseb kokku Puškin, Dostojevski, Tšehhov, Turgenev, Tšaikovski ja kõik see, mis mulle vene kultuuris armas on. Kõik ongi nagu päris. Kaasaegsed sammud oleksid justkui unustanud teie pärandi. Tõtlikul klõbinal jooksevad nad pead pööramata (usuksin isegi, et silmad kinni) kõigest sellest mööda. Monotoonsed tüdinud hääled pakuvad Neeva kaldal allahindlusega sõitu mööda kanaleid. Üksik saksofonist mängib Generaalstaabi võlvide all. Pehme videvikuhõnguline melanhoolsus. Liza ja Hermann kohtuvad mõne tunni pärast ühel kanali kaldapealsel ning Liza süda saab lõplikult uputet. Orkestris mängib teile tuttav saatuslik “pam-pam-paaaaa, para-pam-pam-paaaa!!” Sellesse lõikub sisse vene uusrikastest noorte härgamine limusiini ümber, mis just on peatunud. Jah. Kui ennist mainisin, et siin on ilusaid inimesi, siis see oleks nende vastand. Ma pole näinud edevamaid inimesi, kui vene noormehed. Taaskord üks mulletiga isend on enda musklilise ülakeha paljastanud ja vihub tantsida, samas kui seltskonna noored tibid šampuseklaasidega tema ja auto ümber kiljuvad. Seltskonda liitub veel noormehi ja neide ning lõpuks ka autojuht, kes sama rõõmsalt oma ülakeha paljastab ning ühe näitsikutest kukile võtab. Algab pildistamine rate.ee jaoks...või siis rate.ru jaoks, kui selline asi on olemas. Väljakul motorolleritega tiirutavad ossid leiavad, et ka nemad saaksid sellest peost kasu lõigata. Nad kimavad kohale ning pakuvad neidudele küüti. Poseerimised. (Kui juhtute vaatama MTV-d ja nägema eriti “tuusasid” räpiisasid kümne neiuga basseinis, šampuseklaasid ümber, limusiinide tagaistmetel jne, siis teate, kust need noored ilmselt oma ideed ja eeskujud on saanud). Neiud ronivad heameelest kiljudes ossidele seltsiks ning ossid kimavad hulljulge kiirusega minema. Ainult ühel ossil ei vea – tema seljataha istub kõhetu, kottpükste ja tagurpidi nokakaga limusiinikutt. Motoroller võtab pettunud tuurid ning teeb ühe üsna külma tiiru väljaku ümber.
Varsti sõidab parkinud limukast mööda veelgi pikem ja kullatum isend. Selge. Vaja on oma reklaam kokku pakkida ning endale uus asukoht otsida.
Ka meie liigume, sest ei tule seda luuletorget ülakorrusel, milleks valmis olin. *ohh. Vaikus on mind haaranud. Vaatan veelkord Ermitaaži ning tahaksin olla selle katusel. Võtta kujudel ümbert kinni ja koos jalgu kõlgutada.

***

Hambaarsti juures...
...pojengid valges kliinikus. Nende roosadus võrgutab, samas kui sinistest kilesussidest läbitunginud tikk-kontsad virgutavad oma kummasusega. Täna hommikul on pilt eriti kokku pressitud. Tunnen, kuidas keegi püüab mu silmakõõritamisel vaadet väiksemaks suruda. See võtab pea ringi käima. Või on siin lihtsalt liiga valge. Liisa laseb oma roosale hambanärvile plommi panna.
Millal on naised ilusad? Üks naine vaatab end peeglist, paljastab õla, pilk puurib peeglisse, vaatab igaks juhuks kiirelt ringi (ma ei tee tema toimetusi märkama), sätib pisut rasvast vesinikblondi tukka ja kohendab punast, siniste suurte lilledega seelikut. Tema näojoontes on mingi slaavilik mehelikkus. Jah, millal on naine ilus?
Hakkan kassat vihikusse visandama. See meenutab mulle lapsepõlve kassasid: plastmassklaas, väike ava selle alumises osas, kaarjas ülemine osa...

Hulgume mööda seniavastamata tänavaid. Hoopis teine linn. Madalamad majad. Funktsionalistlikumad, samas mitte nii rõhuvad. Kirikud oma viirukilõhnalisusega. Kuldsed pühakud, kaetud juustega naised, vaimulikud madala retsiteeriva häälega lugemas palveid. Mesilasvahast küünalde uinutav lõhn. Kiriku ees karkudel poiss meile järele hüüdmas: “Jevro, jeeenõ, marki, zlotõ...!” Usun, et tema väljavihastamisel võtaks ta kargud alt ning saadaks ühe neist meie poole teele ning kaoks ise lipates ja vihaselt vandudes üle väikese silla.

Jalutame Maria teatrini. Kallistan seda maja ning löön suure agarusega oma kõrva vastu rohelist betooni ära. See on valus, sest mul on kõrvust läbi päris palju metalli. Hiilime korraks ametikäiku, aga seal on turvamees. Ainult viiuliga saab läbi. viiulit meil ei ole ning suundume üle tee. Peterburi konservatoorium. Hallikas hoone. Selle ees seisab roosakaslillas taftkleidis neiu. Ilmselt on ta just sisseastumiskatsetelt tulnud. Talle järgneb muusikaliste ornamentidega särgis noormees. Kusagilt kostub orelit ja viiulit ka. Ametkäigu uks on ka siin kinni. Meid ei taheta. Mina säran. Räägin vist päris palju ja ümisen mõttetuid katkeid ooperitest.

Maria...
...teater paistab. Ma säran. Tunnen, et mu sära võiks terve selle maja süüdata. Miski väriseb sees nii pööraselt nagu mul ammu enam pole värisenud. Ootan kirgastust. Ždu togo, što-by sidetj...vdohnovlena. Sisemus on segu nõukaaegsusest ja kullast-karrast. Ka teatris on turvaväravad, mis tuleb läbida, enne kui majja päris sisse lubatakse. Mina ei piiksu, sest relvad-pommid on kodus. Sirvin pakutavat muusikavalikut. Väga ei üllata. Palju on muud trääni, mis on päris põnev. Sirvin fotosid Gergievist ning tunnen huvi nende maksumuse kohta. “Eti ekskljuzivnõje,” ütleb müüja kerge muigega. “Odin stoit 150 rubljei. No a jesli vas interesujet imenno Gergiev, ja mogu vam predlogat` kartinku...ona u menja zdes`...vot ona. 30 rubljei.” Naeran ja võtan selle ära. Müüja naerab ka. Taaskord näide sellest, kuidas turiste kotitakse. Neid “ekskljuzivnõje fotki” ma tean küll. Neid saab Estost ka u. 20 eegu eest ;) Võtan lisaks veel ühe ooperirariteetide CD ja DVD komplektis. See on vist ainus n.ö originaalplaat, mida nad tunnevad. Kummaline ongi, et isegi muusikapoest sain vist piraadi. Ei, kõik on korralik, CD alumine külg pole toorikusinine vms, aga bookletid ja karbid tunduvad olevat vuflid. Aga see eriti ei huvita, sest oluline on see, mis seal peal on ja kas ta mängib. Ja alati on mänginud. Ja üks vahva asi nende muusikapoodide juures on, et müüakse MP3-albumeid. Ühelt artistilt 10 albumit plaadil ja selle saad u. 60 eegu eest. Endal tõmbamisaeg ja ümbervõtmisaeg säästetud.
Marias tagasi. Saal on muljetavaldav. Kulda-karda. Vahekäike üldiselt pole. Toolid on lahtised. Usher jälgib täpselt, et kõik läheksid sinna, kuhu pilet ostetud on. Imperaatori loož on äärmiselt uhke. Sama uhke on loožid orkestri ja lava kohal. Seal on eraldi teenindaja, kes ilmselt serveerib ka šampust ja suupisteid. Gergiev ei lubagi endale ekstravagantsusi – etendus ei hiline üle 5 minuti. Gergiev siseneb ja saal juubeldab. Ka neljandale rõdule on selle mehe aurat tunda. Pisike, musta kimonot meenutava särgiga, karakteriga. “Don Carlo” avataktid. Orkester on loomulikult terve etenduse vältel hämmastavalt ühtne. Teisiti ei saakski. Kui