Londoni tujud. 09.08-14.08.06

Check in avaneb 12 minuti ja 20 sekundi pärast. Tunnen end vanake Hotapõtšina. Millal ma viimati Eestist lendasin? Umbes 19 aastat tagasi. Palju edu.

“Palun võtke püksirihm ära!” sõnub tõsihelge eesti piiripoiss. Kahtlen, kahtlen sügavalt, kas mu püksid pidama jäävad. Ei jää...hakkavad vajuma. Kardan väravast läbiminekut. Teisel pool naeratab tõmmu piirlane ning vaatab, kuidas ma kätevärinal vööd peale sõrmitsen. Miks mul on alati piiril paanika? See on vist mingi paranoia või foobia. Kui on tõsised ja pühalikud sündmused, siis tekib mul vastupandamatu kramp suu irvele venitada, samas soovides, et mu näolihased sellele sündsusetusele ei alluks.
***
Istun nüüd checki läbinuna kõrvetavlämbel “lounge”-pingil ja kirjutan. Hommikul äratas mind sadamasseisvate laevade signaalitamine: lühike-pikk-lühike. 10 minutit enne 7. (Minu voodisse kuuleb selle ilusti ära, sest see on sadamast neljanda korruse silmavaate kaugusel). Lamasin kumedaid signaale kuulates kella seitsmeni. Laev igatses maalekadunud madrust taga. Aga madrus leidis endale kellegi, kes on tormilisem kui meri ning sügavam kui ookeanide laiembus. Ootasin rammestunult telefoniäratuse meloodilist heli. See on üks väheseid asju, mis Sony Ericsson oma telefoni juures on hästi teinud. See ei tapa.
***
Ma ei saa veel aru, et lendan. Leenujaamas olen käinud ju päris tihti. Kuid alles nüüd täidab see mind selle “päris” ärevusega: “It is a portkey to the world.” At least it is not an old boot. Kuulen briti aktsendiga tüdrukuid mu taga. See kütab samamoodi kui itaalia keel. Ainult et itaalia keel tekitab veel mingi tunde lisaks. Ma ei tea enam päris täpselt...et tahaks klaveril kangesti õiget klahvi vajutada?
Vaatan lennukeid – need ei püsi ju õhus...meie valge-oranžikirju mänguasi saabus. Meie alla jäävad makettmajad, seepärast ei saa ka kõrgust karta. (Nad tüngavad, sest kõik on maketistunud.)

Hämmastav, millise jõulisusega see “mänguasi” kõrgust kogub. Pilvemeri jääb meie alla ning mul on tunne, et olen kahe taeva vahele kiilutud. Ei jõua hämmastatud, et need pilvemäed kõiki seadusi eirates õhus ripuvad.

Kõrguse kogunemisega tunnen pitsitust kilpnäärmes ja põlves. Ma mäletan, jah mäletan hästi.

Ikka veel on näha põllulappe ning vahtult meie all on pilvepind, mis meenutab lahesoppi – tumesinine on metsane maa ning helesinine on vaba vesi. Nüüd muutub sama vesi jääliustikeks ning me sõidame üle Antarktise.

***

Põllulappe enam pole – pastelne sina on nad neelanud ning mu oranžide mootoritega metall-lind on rõõmsaks kontrastiks sellele unistuse uduloorile. Siin vist ongi kõik unistused võimalikud. Jäägu nad siis kahe taeva vahele, et maal poleks neist aimugi. Roberto istub mu kõrval. Ei tõesti, this is as close as you can get to the horizon.

Maandumine. Juht teeb meelega lõbustusparki. Pikalt ja mõnuga. Vabalangemine reisijate kilkamisega. Muide, pange jah turvainstruktsioone lugema iirlane. MITTE MUHVIGI ei saanud aru! Minu arust oleks ta võinud rääkida küpsetusvormidest või oravatest või...(häbi, ma tegin foneetika eksami iiri aktsendiga. *tüüüdüdüüüdüüdüüüüüü...* - vilistab).

***

Stansted. Maandudes sain 2 tundi juurde. Britid.

Oi, kui ilus keel! Unustan end kuulama, nii et pean üle küsima, kui palju National Express mult raha tahab. 1.90 rohkem kui arvestanud olin. Bussijuhiks on mustanahaline Roy, kes on sõbralik ning püüab taluda apaatseid Põhjamaa turiste. (Enamus bussisolijaist on vist vene, läti, poola, eesti ning muust sellekandi materjalist).
***
Ja need tõprad sõidavadki valel pool teed! Kurvi ennustavad märgid on neil ka mustad, mitte punased. Kui kirstu, siis kirstu (mitte plekist ette ja punaseks). No ei suuda! Kõõksatan kogu aeg, sest paremas reas on vastutulijad ja meie oleme ikka “vales reas”. Õnneks ei tulnud terve tee kedagi vastu :)

Gasellid vabalt karjumas tee ääres? (OK, oravad ja rebased...aga sõralised!?) Siin on ilusad viljapõllud – sellised rammusalt kuldpruunid, et tahaks end sinna pikali visata või kohe head leiba saada. Meie põllud on kahvatukuldsed ning pisut nirud nende kõrval. Muidu ma ei märkaks, sest ma ei ole eriline põldur.

Mõtlen rahvuslusele ning selle ilmingutele. Ehk oleksin kodumaatundega või patriootlik kui elaksin välismaal? Siis teaksin, kus on mu juured? Leiaksin kodu, kuhu kütkendun? Living abroad is what gives you your nationality, because it is the only time you actually notice it. Kodus upub see teiste omasuguste vahele. Ei märka. Ma tahaksin elada mujal, et teada, mida tähendab kodumaa. (Ma ju ikka veel ei tea).

Endiselt bussis. Ummik. Seisame 5 minutit ja siis liigume poole auto kaupa. Roy mulle meeldib. Ta helistas, et küsida toimuva kohta ning on äärmiselt sõbralik. Ta informeerib kohe ka meid. Ümbersõit eiteamiks. Seda enam venime. 50m saab Londoni tipptunnil sõidet 16 minutiga. (Nii et ärge kunagi kurtke meie tipptundide üle!) Roy püüdlusi meist mingit emotsiooni välja pressida ning meid asjaga kursis hoida (vabandus, et niimoodi peame Londonisse saabuma), põrkab vastu põhjamaist apaatiamüüri. Püüan vähemalt naeratada ning noogutan innukalt, et pisutki meie umbmeelsust leevendada. Ei funka, sest varsti hakkab Roy rääkima artikuleeritult ja väga aeglaselt nagu lastega. Mul on temast kahju. Tahaksin talle öelda, et hoolimata meie hoolimatusest, oleme ka meie intelligentsed inimesed. (vist). Natukese aja pärast lohutab Roy naist, kes lapsega kuhugi kiirustab. Ta vabandab veelkord ning väga osavõtlikult seletab, kuidas mingist peatusest ümber sõidetakse ja kus tuleks uues kohas maha minna. Ja mida meil tehtud oleks? “Kui teile ei meeldi, siis võite jalgsi minema hakata.” Ja punkt.

Lõpuks ikkagi paistab Iff, mis siis, et pooletunnise hilinemisega ma talle sülle potsatan. Selle aja jooksul on Iff oskuslikult välja timminud 5 naela odavamad voucherid Madame Tussaud muuseumisse ja õuduste tuppa + total skipping of the ticket queue. Oleme vaevalt saanud teha 4 sammu mööda Victoria Stationit, kui üks tudengineiu meile juurde astub ja pakub selle päeva Travelcardi. Ta on lahkumas ega taha selle eest mingit tasu. Hämmastav! 5 naela jällegi bonuses. Viime asjad Iffi ja Kadri juurde ja läheme linna.

Tagasi Victoria Stationi juures kohtame Alexit, kes peaks meid lähipäevil klubidesse viima. Heasüdamlik, tundlik ja tujukas omapärane noormees. Sobitub kerge kiiksuga Londoni ellu. Ilmselt põleb varsti läbi, kui tahtejõud teda veidi pikemini edasi ei vii.
Kuniks Iff ja Alex räägivad, pakutakse mulle modellitööd. Ei aitäh. Ma olen turist. Ciao! :)

***

Õhtused tänavad. Õhtune SOHO. Pubikultuur, kus enamus inimesi pubidest väljas juttu ajavad. Vabad inimesed. Vabameelsed inimesed. Cab-id. Gayd. Ilusad inimesed. Koledad naised. Bobid. Chinatown. Velotaksod. Viled. Virgin Records – siin räägitakse sinuga muusikast. Avastate helilooja ning tema teose ja siis ei taha jutt lõppeda. Siin pakutakse inimestele võimalust areneda, lastes tal valida KÕIGE ja KÕIGE vahel. Mu käed värisevad ja mingi kummaline kuumasoon on pakitud paremale mu selgroo vastu. Kuum hakkab ning vedelik perspireerub mu otsmikule ja seljanõkku ning silmad hiilgavad pimedas (või noh, poes on tuli, aga kui roniksin plaadilettide alla...) Lõpuks valin Rossini “Stabat Materi” Orgonasova, Bartoli, Gimenezi ja Scandiuzzi esituses (Viini Filharmoonikute eesotsas dirigeerib Myung-Whun Chung); Juan Diego Flóreze aariate plaadi (mees on lihtsalt fenomen – alustas rokklauljana ning nüüd laulab ooperit – talle on öeldud, et ta võib laulda KÕIKE, jazzist klassikani) ja Magdalena Kožena duubelplaadi “Enchantment”, millel on nii heli- kui ka videofaile. No läksin kõlinal pankrotti. Ei mõtle, ei mõtle praegu. SIIN on valik. Eestis ei ole. Aitäh, et sunnite mind kuulama mainstreami igas muusikavaldkonnas!!!
***
Londonis paistab kuu läbi pihlakate. Ivika maja ees on need väga punased ja iluilmelised. Vürtsikad nagu selle linna inimesedki.
Ma ei suuda kirjutada. No ütle, mis on, et ei suuda kirjutada. Ahastuse ajab peale. Ja tunnen, et olen üdini tujukas. Liig tujukas, et lahustuda hetkesse. On pinge. Seletamatu, kuid tajutav ja selle hoomamatult täpne kohalolek teeb mind kohmetuks, sest MA EI SUUDA NÄPUGA NÄIDATA, krt võtaks!

10.08.06
Terrorism. Teretulemast Londoni! Uurime netist olukorda. Pääsesin poolepäevase vahega sekeldustest. Lihtsalt jama on, kui näiteks esmaspäeval lennukid ei lenda või hilinevad või veel hullem...mul ei lubata lennukisse raamatut kaasa võtta!!!!

The Tate. Siin. Mul on tunne, et see on muuseum, milles ma võiksin õhkõrna putukmutukana ringi lennata. Eih, tahaksin olla see läbipaistev liblikas, kes kõigis kunstimekkades elutseb...see, kes sünnib vaimust. Ta on nagu seebimull, vikerkaarevärviline, kuid praktiliselt olematu. Ta lendleb teie peade kohal, toitub kirgastunud pilkudest ja kiirguvatest maalidest.
Briti kunst tähendab mulle nii mõneski osas taaskohtumist vanade tuttavatega: Constable, Reynolds, Turner, Bacon. Ilmeksimatult need. Tujukust pole. On jäänud sinna tänavale, brittide trampida.
Ikka ei suuda kirjutada.

***
Terroristid. Jah. Siin on see reaalsus. See ongi olemas. Aitäh kallikesed muretsemast-sõnumineerimast ja isegi helistamast! London püsib ega kavatse veel kuhugi kaduda.

Ikka veel lummab britonite keel. Naeratused.

Portrait Gallery.
Siin. Beatlesite fotonäitus. Galerii vastasseinal olevaid maale vs. fotod ei vaata keegi. Liikuva näituse saalis on palju autoportreid – kuulsuste fotolaadseid või fantaasiarikkaid kujutlusi endast.
Allkorrusel on nii palju Vanessa Belli maale Bloomsbury grupist! Ma ei teadnudki, et ta tõesti nii hea kunstnik on. (Vanessa Stephen – hiljem Bell – on Virginia Woolfi vanem õde, kes tegeles tsuti ka maalikunstiga).
***
Briti mehed suudavad ka peale paari õllet pidada normaalset vestlust ja tekitada sinus huvi jututeemade vastu. “Briti poissmehi” ei hakka nagu silmagi.

Eesti neitseist hakkab kahju.
***
The Thames on sama sinine kui Sinine Doonau. Ei tee kallastel ega veel vahet, nendib Iff. Kollane. Te ju ei taha, et pajataksin selle kohutavast conditionist enne Musta Surma 1665. aasta paiku?

Covent Garden.
See on omaette linnajagu. Kohvikud ja tänavapalagannijad. Ja siin on loomulikult minu kallis Royal Opera House!! Üsna tagasihoidlik teine, kuid sisemiselt täis emotsioone ja väärikust. Midagi lööb sellest vaikusest mulle pahvakuna vastu. Pisut hiljem küll kui uksel, aga siiski. On see siis kõigi selles majas laulnute häälekaja või aura, kes teab.
NAD KÕIK ON KÄINUD SAMA TEED - mu jalallabaad puudutavad neidsamu põrandakivu! Teater on sellel kohal figureerinud aastast 1732, kuid röstiti kahjuks tugeval tulel. Praegune hoone loodi 1858. aastal. Hoone taga on aga Covent Garden Market, mis pakatab elust. On kõikvõimalikke poode ja tänavaesinejaid. Jääme vaatama Lucky Jimi, kes suudab anda väga naljaka ning osava etenduse. Standup comedy in the street! Meeleolu on hää ja võib koju minna. (Vaadake tema esinemise videot siit).
***
Ma ei suuda ikka veel kirjutada.
Tänavakivid on siin soojad.
***
Charing Cross Road. Bookshops!!!!!!!!!!! Raamatuantikvariaadid!!! Henry Pordes Books. Otsin raamatuid. NEID kahte seal pole, kuid lahkun hoopis Murdochi “The Sea, the Sea” ja Fowles`i “Mantissaga”. Viimasest pole ma Eestis midagi kuulnud. Intrigeeriv. I could die here!
***
Õhtul läheme Alexi ja Iffiga välja. Taksosõit siin. (Taksojuhil on kõige mõnusam briti aktsent, mis siiani kuulnud). Veel mõned katkendid siin, siin ja siin. Otsime Soho Lounge`i. Peale pikka ekslemist leiame selle. Mustanahalised bouncerid äratavad oma pintsakute all punguvate lihastega respekti. Ometi saame tasuta sisse. Alexi töö.

Kohal puudub atmosfäär, sest puudub kindlanäoline klientuur. See on esmamulje. Pärin Alexilt, kaua see koht lahti on olnud. Selge. Muide, enamus pubisid nõuavad teatud kellaajast sissepääsu eest tasu. Ja joogid on sama kallid kui sissepääs – 5 ja + naela. Sellelaadsest klubist rääkimata. Muusika on elektro ning ei vea käima. Hämmastav. Britid tammuvad selle saatel. Püüan end ühe dringi ja aktiivse algatuse läbi käima tõmmata. No ei sobi. Ei lähe. Suur teesklus kuubis. Pange ometi “muusikat”! Selle põhjal, mis peal, tekib tunne, et britid ei oskagi “tantsida”.
Liiga agarad tutvumised. Milleks tutvutakse agaralt? Ometi ei solvuta, kui hiljem rahumeelselt lahku minnakse. Hää, sest...on hää ja südamekiududes on ju ometi kellegi teise hingeõhk. Iff tutvub ja lahkneb sama agaralt. Tuju kaob mageda muusika tõttu umbes tunnikese pärast. Aga seda ei tohi ometi näidata, sest “ma olen ju noor ja vitaalne party animal, kes särava ja alati naeratavana klubipõrandal püsib”. (Viimase koha pealt võtaksin horisontaalasendi pigem).

Kui hakkame lahkuma, astub mu juurde väga meeldiv mees. Hoiakult tantsija. Ta nendib, et olen hää tantsija. Kohe astub ta juurde neiu, kes mind kummalegi põsele suudleb ning küsib, kas tegelen tantsimisega. Eip. Mees kutsub mind tantsuduellile: “Show me your best move!” ..........jaaaaa....läheb lahti! Viskame üksteisele järjest liigutusi, mida teine peab järgi tegema ning lisama mõne oma elemendi. Tüüp on tsirkuses tantsinud ning tema liigutustes on palju steppi ja salsat ning midagi veel. See kirgastab. See ergastab nii pööraselt! Keegi pole mind veel tantsuduellile kutsunud. Now it happened! Alakõhus on liblikad nagu siis, kui Jacksonit tantsisin. Puhas energia muusikast! Lahkume käppi surudes ja kallistades. Yeah! When rhythm is the dancer!

Suundume klubisse G-A-Y, kuhu flaieriga saab tasuta. See meenutab pisut oma ehituselt Gravityt, kuid on hubasem. Seintes on lameekraantelerid, millel jookseb esitatava loo muusikavideo. Oh GOD! See on klubi, kus SAAB TANTSIDA! Vanad ja praegused hitid. Tennised lagunevad silmnähtavalt mu jalas ning ma tantsin nii, et soolakas higi mu silmisse vajudes pimedaks teeb. Taaskord leiab üks briti mees, et olen omas elemendis. Tantsime pikalt ning tal on kahju, et ma pole meessoost :) Vihume Iffiga kahekesi. Alexi tuju on kuhugi kõndima läinud. Väsimus, kuid ekshilaratsioon. Tuledes Londoni tänavad vaadatuna punase bussi teiselt korruselt.

11.08.06.
Olen taas tujukas. Ei suuda kirjutada. Olen sulgenud “minu” kuhugi sügavale, kust ta täiesti irvitaval moel mulle keelt näitab. Ma ei oska ikka veel Londonist arvamust kujundada. See häirib mind ka. Loomulikult meeldib ta mulle, loomulikult armastan seda, mille ajaloost tean rohkem kui Eesti omast, loomulikult ma armastan seda, mille lugu ma õpetan ning mis nüüd raamatutest ja postkaartidelt ellu ärkab...ainult et...
Ma ei tea. Can´t put my finger on it.
***
Käisime Madame Tussaud` muuseumis. Palju vahanukke, mille kõrval end tähtsaks teha. Ometi hakkasin ühel hetkel võplema, sest ma ei saanud enam aru, kes on vahast ja kes mitte. Nii ootasime u. 10-kesi ühe jaapanlannast “fotograafi” järgi, kes Will Smithi “pildistas”, välk sähvimas. Ootasime mitu minutit. Väga staatiline ja keskendunud fotograaf. Seisime tema ümber auringis, kuni Iff nentis, et see pole muud kui vaha. Aitäh! :) See ei aita aga sugugi, sest rikkusin päris mitme pärisinimese pildi ära, pidades neid nukkudeks. Mine võta kinni!

Õuduste tuba. “Please don`t touch our live actors, as they will not touch you.” Iff nendib kiljakaid kuulates: “Huvitav, kas see tuleb lindi pealt? See ei saa ju olla nii õudne.” Järgmisel hetkel on kramplik käsi haakunud mu pihku ning Iffi hääl mind kõikjal saatmas. Minu süda tahab end aga ribide vahelt põrandale peksta. Ilmselt Iffi käsi päästab ka minu olukorra. Hea, et see on mu peos. Ei saa aru, mil nukud muutuvad elusaks ning seina äärest sulle vastu ja järgi tormavad, lõrisedes, urisedes ja sinu psühholoogiaga mängides. Üks selline jäi Iffi näost 4cm kaugusele ning tõi kuuldavale ebainimlikke häälitsusi. Iff (detsibellid üsna ohtlikus suuruses), karjub tolle avatud suhu: “Sa ****!!!!!” Hea, et too eesti keelt ei mõista :) Ka mina ehmusin. Järgmisel hetkel ei jäta üks zombi mind enam maha. Ta liigub mu ees ning kinnitab briti aktsendiga, et olen tal peos ning ma ei pääse kuhugi. Instinktiivselt panen käe kergelt ta rinnale. Ohooo! Pehme flanellpintsak! See rahustas. Huvitav, kas seepärast ei tohigi neid näppida, et flanelli pehmus rikub efekti (?) VÕI on keegi tõelisest ehmatusest tulenevalt neid vigastanud (ma ei imestaks ausalt öeldes). Kui oleksin veidi kauem seal olnud...tundnud kellegi hingeõhku oma kuklal (imehea võte, muide) ning loomalikku lõrinat, mis ähvardab kohe kihvad sulle kõrri lüüa, siis...
Edasi Taxi Cabidesse ning tuuritame visuaalselt läbi Londoni ajaloo. Hästi väljamõeldud, piltlik ja huvitav. Siis “kinno”. Pisut mõttetu multikas taevalaotusekraanilt ning edasi suunati meid poodi. Ei aitäh.

Bloomsbury. Woolf, Stratchey, Bell jt. Siin nad olid. Praegune linnajagu on täis klaasist büroohooneid ega meenuta millegagi kirjanduslikkust või kunstimeelsust. Külm on. Fitzroy tänaval ning Fitzroy väljakul on asi teine. Helgem ning kuidagi “posh”. Õige küll, Bernard Shaw ja Virginia Woolf on mõlemad elanud Fitzroy Square 29. I can feel it. Maja ees on pargi moodi ovaalne moodustis. Pisike. Püüan kujutada, kuidas Woolf oma aknast selle peale vaatas... A Room with a View. See jääb ikka veidi kaugeks nagu Woolfki oma haavatuses ning geniaalsuses. Kusagil tänaval on French`s Theatre Book Shop, kus on AINULT teatrialane kirjandus (muusika jääb välja, paar muusikali on, kuid enamuses siiski kõik sõnateatriga seonduv). *ohe.
Ostame Tai toitu ja sööme pingil. 2 naela eest tubli mix kaasa. Hakkan viimasest puudust tundma.
***
Kell 19 hakkab minul St. Martin-in-the-Fields kirikus Pergolesi “Stabat Mater” sarjast “Concerts by the Candlelight” ja 18 hakkab Iffil ja Kadril kino. Seisan Trafalgar Square`il ja kirjutan. Moment iseendale. Siin on ainult turistid. Punased bussid ja pulbitsev elu. Siin on nii palju inimesi, et vaevalt on ruumi hingamiseks. All teevad 2 mustanahaliste Aafrika turistide perekonda turistifotosid. Lapsi on 8 ja ma ei saa aru, kes kelle oma on. Süsimustad ning liiguvad vanemate valjuhäälsete manitsuste saatel hoolimatult nagu elavhõbe. Siiski. Võib-olla on hingamisruumi siin ainult seepärast, et inimesed on nii viisakad. Aga üksteisest oleme juba väsinud. Tunnen, et siinelamiseks olen liiga suur individualist, selleks et suhelda nii palju ja suuta smooltookida nii palju kui Londonis vajalik. Siinne sotsiaalsus on ju tore, aga...

Või ehk harjuks?

Veel kaks süsimusta lapsukest rallivad inimtihnikus ringi. Umbes 6-aastane poiss püüab oma 2-aastase venna käruga tuvisid alla ajada. Ühele meeldib käru küljes rippuda ning teisele meeldib rallida. Need suured mustad silmad säravad šokolaadikarva põskede vahelt niivõrd kelmikalt, et kogu väljak naeratab ning turistid on heldinud. Momendi iseendale purustab austraallasest turist, kes küsib, kus Leicester Square on. Ühman midagi ebamäärast viie minuti teekonnast ja näitan umbkaudu seljataha ja paremale. Loodan, et sellega asi piirdub. Eip. Sealt algas vestlus teemal, mida kirjutan ja kui kaua siin olen ja kes olen ja mida siin teen/teinud olen. Kuulasin seda härrasmeest üsnagi huviga, sest ta teadis Balti riikidest päris palju. Samuti leidsime ühise teema Londoni raamatukaupluste ning muusika osas. Tundis tasakesi huvi, mis peale kontserti teen (vein) ja kas soovin, et ta järgnevatel päevadel mu giidimise enda peale võtaks. Ütlesin, et mu sõbrad on mu puhkuse juba sisustanud. Seepeale hakkas sadama. Hea, sest sain siis ettekäändeks tuua, et lähen varem kirikusse. Ta nentis, et me saaksime üksikul saarel hästi hakkama, sest meil oleks paljustki rääkida. Ehk tõesti, aga hetkel üksik saar veel ei veetle.

Suundun kiriku kaitsvate võlvide alla. Ei mõju. Tööretkel olev meesterahvas (aktsendi järgi kusagilt Kesk-Euroopast), küsib, kust ma pärit olen. Teab Eestit, kuid ei usu, et ma sealt olen. *ohe. Teate, ma ei olegi kusagilt.

(Algaks see kontsert juba!) Ja minu hetk on kuhugi jäädavalt kadunud.

Kirik on soe. Valgustavad seda küünlad, mille paistel muusikat kuulama asume. Siin on meeldivalt muusikateadlik publik, kes oskab kuulata ja hindab, mida kuuleb. Nii värskendav on!
Kild enne teist osa: dirigent ilmub pulti ja rahvas plaksutab. Hetke pärast astub ta sealt maha, sosistab teisele viiulile midagi kõrva ning kaob. Turvajad minuti pärast jalul. Rahvas ootab 2 minutit. Ootab veel 2. Siis tõuseb esimene viiul püsti ja vabandab: “We are very sorry for the pause, but we don`t know where the conductor`s gone!” Kõik naeravad, sest orkester on sama segaduses kui publikki. Korraga teab keegi – ta otsib prille! Naer.
Kui saabub dirigent ja prillid ühes temaga, on aplaus peaaegu et tormiline.
***
Olen ikka tujukas. Rahutu. Kirikus mõtlen iseenda uskmatuse peale. Suutmatuse peale. Patustan veel nii mõnegi mõttega ja irvitan end kibemõrult. Täna oleks justkui ka mu sees vihmale kippunud. Plahvatav pilvepinge.

12.08.06
Täna ei teinud me midagi. Puhkasime. Käisime surnuaial ning pargis. Vaatasime Iffi vana töökoha üle ning nautisime tolle rajooni imelisi maju ning ühte oravapoissi ka. Eilses ajalehes oli teema: “Die Hard squirrel – Fluffy-tailed rodent takes on the police”, kus too oli üsnagi mõjusalt politseinikku ja teisi möödujaid oma nägemise järgi ja hammaste mõõtu “ümber kujundanud”. See oleks tõeliselt hale, kui maal, kus möllab terrorism, tapetakse sind orava poolt. Riight.
***
Õhtul läheme austraalia baari Walkabout. Megasuur võrreldes Eesti omadega. Esmapilgul läbukohana meeldib. Inimesed on sõbralikud läbuinimesed ning ma ei tunne nende suhtes õõvastust nagu seda Eestis juhtub.

Võtame ühe kummalise joogi – Snakebite. See koosneb siidrist, õllest ja siirupist. Meenutab pisut kerge kraadiga morssi. Esialgu ei häiri, et melu nii vali on, et rääkida ei saa. Kanepit tahaks. On selline tunne lihtsalt miskipärast. Tere.

Algab kontsert. Kaverilood, kuid hääs vormis, kuniks muutuvad üksluiseks. Kas mul on midagi viga, et peale tunnikest klubides/pubides tunnen, et koht on end ammendanud ning mul on ääretult igav ja ma igatsen pigem mõnd huvitavat raamatut või hää sõbraga hääd vestlust? Londoni kl/pubides tuleb end stabiilselt purjakil hoida. Siis on meeleolu. Ah, et kuidas eesti omadega on? Siin on veel haledam. Detsibellid hakkavad muutuma kriitiliseks. Just jinjer.

Mingil hetkel lahkume Kadriga parki ning ma räägin talle nalja, mille peale me enam naeru pidama ei saa ning meie vastu hakatakse huvi tundma. Väsimus.

Lõpuks kobime kolmekesi bussi ülemisele korrusele. Linn hakkab taas tuledes mööda tuhisema, kuni tuleb sõnum. See lihtsalt tuleb eikusagilt ning tänavad muutuvad olematuks. See vasardab mu teadvuses ja pseudotelefonis ka ning hoia kuidas tahad, pisaraid tagasi pressida ei saa. Nad tulevad. Nukker igatsus on, hoolimata Londonist. Selle võiks vastu telliskivimüüri ahistuseks pressida. Vihm hüübib otse näol. Mõtlen. Mõtlen end korraks teisele mandrile ning ei saa sealt veel kolmeks hommikul tagasi.

13.08.06
Dušš tänavatel. The British Museum ja Camden Town. Britishis on inimkonna ajalugu, Camdenis on emotsioon. Mu lagunenud-ligunenud tennised jäävad Camdenisse ja asemele ostetakse uued. Ja mida näeb Camdenis? KÕIKE! Raske on seletada. No ütleme, et kui tahaksin endale gooti stiilis lilla voodriga kapuutsiga keepi, siis läheksin sinna. Kui tahaksin endale boheemlaslikke imeasju, läheksin sinna. Kui tahaksin uut piercingut, läheksin sinna. Kui tahaksin ehteid, läheksin sinna. Kui tahaksin Indiasse, läheksin sinna. Kui tahaksin Cyberdogi (te ei usu, et selline allmaailmapood on olemas), siis läheksin sinna. Kui tahaksin keldi temaatilisi objekte, läheksin sinna. Kui tahaksin kotti, läheksin sinna. Kui tahaksin süüa kõigi kultuuride toite, läheksin sinna. Kui tahaksin antiigiturule, läheksin sinna. Kui tahaksin puru, läheksin sinna. Ühesõnaga...kus häda kõige suurem, seal Camden kõige lähem!
***
Iffi juures pakendasin end taas ümber. Aeroflotis antakse mulle läbipaistev kilekott, kuhu saan panna oma rahakoti ja passi. Ülejäänud läheb üldpagasisse. MA TAHAN RAAMATUT KAASA VÕTTA!
***
Sõidan 23:00 bussiga Stanstedi. Loen silti oma eesoleva istme seljatoel: “Please use the seatbelt for your own comfort and safety.” Hakkan mõtlema ning poiss mu seljataga ütleb selle välja: “How does a seatbelt make you more comfortable?” Exactly my point. 00:20 olen kohal. Viimane pooltund linnas tekitab tunde, et tahaksin seda linna seespoolt avastada. Et London on paisanud mu rüppe pähkli, mille katkihammustamise vääriliseks ta mind peab. Praegu meeldib mulle sajandialguse London rohkem. Praeguse nimel pean tööd tegema, mida ta just ootabki.
***
Stansted.
Ei võtagi automatiseeritud valverühm mind ukse juures rajalt maha nagu ootasin. Jaamake on peaaegu inimtühi ja enamus tudub magamiskottides või loeb.
Ka pood on lahti, muidu ei sööks ma praegu blueberry muffinit, jooks piima ja lutsiks šokolaadi. Ma pole mitu nädalat šokolaadi söönud!! Mmm....maagia! Arutasime Iffi ja Kadriga, kas öösiti on lennujaama poed lahti. Arvasime, et mitte. Aga ehk on praegu erand, sest inimesed tulevad siia varem? Aga pole ju eriti kedagi?

Oh, they are gonna X-ray my shoes. Kui oleksin oma vanade tennistega tulnud, poleks suurt midagi x-rayda olnud. Need paistsid juba läbi.
***
Keegi tikib öös. Üks neiu on süüdanud oma “laagriplatsil” küünla ning on eluga rahul. Kohe tulevad turvajad ning paluvad naerdes küünal kustutada.
***
Kuulan Jacksoni “Dangerous” albumit ning märkan loo ning olukorra võimalikku kokkusobivust alles peale selle sõna väljakirjutamist. Ma ei saa check-inidest aru. Kõik pidid algama tunnike varem, aga algasid 45 mintsa varem. Ehk on olukord stabiliseerunud. Eellaine 811 järellainele 911 II. Tunnen puudust millestki soojast, sest tuul tõmbab. Und ei ole. 1:44 ja esimesed automaadiga politseinikud on kohal. Grupeeruvad. Naeravad ning vaid püstoliomanikest pollarid peavad neile kohvi tooma. Keegi peaks mu peale check-ini läbi otsima. Ei, see pole mu eralõbu, vaid Blairi käsk. Lihtsalt...ma kardan kõdi.
***
Mu kõrvalolev indiaanlane sai erkroosade ruutudega läbipaistva koti. Aga miks mina sain lihtsalt läbipaistva!?

***

03:00 tulevad lõrinal ja haukudes koerad.
***
Otsisidki läbi. Väga põhjalik search oli. Ja mul oli põlvest kõdi. Pidin äärepealt instinktiivselt virutama talle. Kohvi tahaks. Sooja vanni tahaks. Magada tahaks. Veini tahaks..............

Aga ühte ma tean kindlasti - Londoniga on meil veel hulga "konte nokkida" ja see tõotab hääd! :)

PILDID