Viinis 18. juuni - 25. juuni 2008

18.06.08
puhkus alkaa nyt!
minul oli pakkimismaania juba ammu. nihelesin pea nädal varem oma mõtetega kohvri juures ja paotasin riidekapi ust, et mida võtta ja mida jätta. mart pakkis taas viimasel minutil (tal õnnestub see sealjuures täiesti loomulikult, ta justkui ootaks just seda ühte minutit miljonist, et tõusta diivanilt püsti ja öelda: "peaks pakkima hakkama." paistab, et see minut on alati õige). seekord võis kell olla veerand üks öösel, mis redutseeris tema uneaega ligi viielt ja poolelt tunnilt neljale.

äratus kell kolmveerand viis! takso kell kolmveerand kuus. vaatasin vannitoas šampoonipudeleid ja mõtlesin, et kui me alla kukume, siis jäävad need pudelid mõneks ajaks kasutamata, siis aga kasutab keegi need ära ja elu läheb edasi.
kallab vihma. viimase minuti vangerdused riietuses ja juba tuiskame põksuvate südametega lennujaama poole.
lennujaamas. check in uputab kihnlastest, kes sõidavad kuhugi kontserdile - värvikas pilt varauniste lendurite vahel. veider, et ma ei piiksunud väravas kordagi - on tunne nagu oleksin lakanud eksisteerimast. vbla olen nähtamatu? lootusärevalt kõnnin müraki vastu WC ust - ei ole nähtamatu ja läbi seinte ka ei lähe.
võtame hommikuse kohvi. mina teen pilti ja mart teeb nägu. kõrvallauas istub triibulises laitmatult pressitud ülikonnas meesterahvas, kes näeb välja väga olulise ärimehena - triibulise ülikonna särades peegelduvad tal silmist börsiseisud, mis mööda ekraani numbrite vilades üles ja alla kihutavad. uhh. numbrifanaatikud.
ootame. minust paremal istub püha õde oma rüüs ja vasakul istub kihnu virve. tunnen end turvaliselt.
mart võtab hoogsalt netilaineid ja ennustab viini ilma. (sellega saab veel nalja... viini hommiku-TV ilmaennustus ei suuda kordagi prognoosiga täppi panna. vihma ja 20-kraadist sooja pidi tulema iga päev. selle asemel saime 7 päeva 33-35 kraadi kuuma ja päikeselõõska).

lennukis. istun taas varuväljapääsu kõrval. ukse kohale kinnitatud joonise järgi olengi õigel kohal, sest sellel võib näha naisterahvast, kes elegantse nõksuga ukse eest ära kergitab, selle alla viskab ning viimase pildi andmetel ilma langevarjuta uksele järele hüppab. I can do all of it.
lennuk tõuseb, võtab kõrgust, paar õhuauku... mardi kintsul on nüüd küünejäljed, sest mulle vabalangemise tunne ei meeldi. ärkan ka langemisunenägudest üles niipea kui võimalik. väike šampus maja kulul (mardil on tuttavaid vist küll kõikjal!) ja maandumine läheb libedalt - nagu ei märganudki õhuauke. teinekord tean abi...

viin.
austria saksa keel. esialgu mõjub võõralt ja pelutavalt. praegu, kodus olles, tunnen aga puudust austerlaste tervitusest "grüss gott", mis igal võimalikul juhul kõlab. nad on imeviisakad ja tänu saksakeelsele keskkonnale hakkan varsti taas taipama, vastama, küsima ja lugema.
jõuame hotelli hommikusöögi ajaks. kohv! soojad saiad. pärast lippame linna peale. kuuuum!!! uni tikub vägisi peale, palav on ja mõte on loid. eelnenud väsitavad üritused on energiavarusid kokku kuivatanud. viimane külastus on hundertwasserhaus. õhtuks oleme päikesepõlenud ja 5 DVD võrra rikkamad. see, see, see, see ja see. tänane ja homne õhtu on ainsad, mis meil ooperikülastustest vabad on, seega otsustame homme minna linnast välja ühele neist mägistest veinipiirkondadest - grinzing.
lülitan oma väsinud mõtte täiesti lõplikult välja ning usaldan end mardi hoolde, kes on viinis 5. korral käinud. nii koostabki tema ajude ragisedes kaardi järgi igapäevast marsruuti (meie igapäevast marsruuti anna meile tänapäev...). mina teen lihtsalt nimekirja kõigist võimalikest ja võimatutest turistiatraktsioonidest, kuhu jõuda tahaks.

19.06.08
tegime mardiga hommikusöögil võidu: kumb manustab rohkem kolesterooli - saada oli võid, saiakesi, juustu vorsti sinki, praemuna ja praeviinereid. ahjaa, šokolaadi ka. mart võitis, sest tema võttis veel teise portsu viinerit ja muna. mina enam lihtsalt ei jaksanud.

kõigepealt läksime praterisse - lõbustusparki. kuna tegemist oli rattailmaga, ronisime ilmarattale, ilma et oleksime pääsenud lastekarjast, kes karjus kui ratta peal. kõrgelt avanes kena vaade ümbritsevatele kaunidustele. mart jälgis pingsalt ameerika mägede külastajaid ning kibeles mägedele. kuna mulle vabalangemise tunne ei meeldi, siis ütlesin resoluutselt, et mina sinna EI tule. lõpuks ei läinud ka mart (ma olen pidur, ma tean :))

grinzing. mart ütleb, et see on tema jaoks austria (kui just päris mägesid käepärast pole). milline imeline piirkond - täis rahu, rohelust ja... noh ütleme siiski, et midagi mäe sarnast on olemas (Leopoldimägi on ometi 430 m kõrge). paistab, et beethoven on siin iga nurgal peal elanud ja midagi komponeerinud. see piirkond meenutab pisut itaaliat oma aknaluukide, üle aiamüüride lokkava roheluse ja õitemerega. jah, siin on austria, pean ka mina tunnistama. just nendes väikestes mägikohvikutes tuleb esile austerlaste eriline rahu ja "aega küll" olemine. see nakkab ja olla on nii hea - kohvikud sumisevad igal kellaajal rahulikult, austerlased lihtsalt tulevad, istuvad ja jäävad, kuniks ajakiri on läbi loetud ja jutud räägitud. üksteise jaoks on aega, aja enda jaoks on aega. ja ega selles kuumuses ei saakski teisiti kui iga natukese aja tagant kuhugi varjulisse kohta maha istuda ning suuurte klaaside kaupa jääkülma spritzerit tarbida. hoolimata väikesest suminast, mis pähe tekib, on see suurepärane värskendaja, eriti sidrunilõigu olemasolul. ajavaakum. loomulikult on see ka ülirikaste elurajoon - muinasjutulised majakesed ja villad (meenutavad niii itaaaliat!!!) palistavad ülespoole rühkivaid teid, kaunid ja puhanud inimesed liiguvad ringi, rahulolu õhkub kõikjalt (võrdlen mõttes eestlastega. millised on need inimesed eestis, kes võiksid endale midagi sarnast lubada? nende toredus ja materiaalsete võimaluste ärakasutamine on stiilis "naabrist parem". see tundub siin ringi vaadates naeruväärse kassikullana. kassikullana seepärast, et kogu toredus on pööratud väljapoole. siin hoolitakse eeskätt iseendast - võimalus mitte tööl käia, tegeleda hobidega, nautida looduskaunis kohas elamist, reisida, olla haritud-näinud. piilusime üle aia üht restorani ja siis selgus, et see on vanadekodu! pole paha panna lapsi lasteaeda majja, kus beethoven kunagi midagi kirjutas ja kus elas, eks? aga kõik see tundub loomulik, mitte väljapoole pööratud.)

mis veel... viin on see suurlinn, kus inimesed ei häiri, ei teki klaustrofoobiat sebimistest, turistidest. nii teistsugune võrreldes näiteks londoniga. viin on suurlinn, mis kannab suurlinna koormat väärikalt. aga see selleks.

20.06.08
hommikulauas istub üks meesterahvas, kellel on alati valge särk seljas ning paks punane raamat kohvitassi kõrval lahti. see on nii ilus vaatepilt!
nägime hommikul poissi, kes on oma juuksuri loomaaeda gorillapuuri ette tirinud, näpuga sellele osutanud ja öelnud: "tahan seda soengut!" otsustasime siis ka selle gorilla ära vaadata. suundusimegi maailma vanimasse loomaaeda. pandad on toredad, aga minu lemmikuteks on ikka ja alati vantsikud. neid võin tundide kaupa vaadata - majesteetlikud loomad ilusate silmade ja väärikate liigutustega. talitaja käsu peale tõstavad nad jalga ja naudivad survepesu kõhu alt. ongi palav. nad tulevad oma nime peale kohale, seisavad vaikselt ja võtavad vastu maiustuse.
pingviinide bassein kihab, nii et silme eest läheb kirjuks. need on ju ujuvad kaisuloomad! ma mäletan, kuidas ma sain 9. sünnipäevaks just taolise pisikese pingviini, mida tuli rinna pealt pigistada, et see häält teeks. pingudel on roosad nokad ja soomusemustriline karvkate. mahuvad täpselt kaenlasse ja padja peale.

õhtuks jõuame omadega ooperisse. verdi "la forza del destino". mart on mu kõrval kaunis. viini riigiooper rabab oma luksusega. nukker on aga mõelda, et 1869. aastal valminud hoone kohta ütles keiser franz joseph, et see sarnaneb jaamahoonega, mille peale üks arhitektidest (van der nüll) enesetapu sooritas. mõisted muutuvad ajas ning meie kõnnime imestledes mööda maja ringi.
etendusest... kõigisse meie etendustesse oli põimitud maailmanimesid, keda siiani vaid dvd-delt, teleekraanilt ja lindistustelt näha-kuulda on olnud. seega oli minu ootusärevus suur.

LA FORZA DEL DESTINO
dirigent: marco armiliato
lavastus: david pountney
marchese di calatrava/padre guardiano: alastair miles
leonora: nina stemme
don carlo: carlos alvarez
alvaro: salvatore licitra
fra melitone: tiziano bracci
preziosilla: nadia krasteva

pean kõigi nähtud etenduste põhjal ütlema, et tase on seinast seina. on etendusi, kus on väga häid soliste ja keskpäraseid kõrvalrolle ning vastupidi; on etendusi, mis moodustavad lavastus-muusikalise terviku ja neid, mis tervikut ei moodusta. aga see on loomulikult subjektiivne tunne ja järgnev on ka vaid subjektiivne arvamus, mis ei ole avaldatud hinnangu andmiseks.

etendus algab minu jaoks alati kavalehest - see ei ole professionaalne kretinism, vaid minu arvates üks lavastuse osa. see väljendab seda, mida laval ei näidata ja mis muusikas võib-olla alati välja ei tule. see on ühe kunstiteose elulugu - sünd, areng ja tulemus. liiatigi on see mälestus - perekonnafoto, mis albumisse pannakse ja vaatamisel mõtted helgetele teedele viib. üldiselt ütlen, et kavad on suuureepääärasseeed! need on raamatu formaadis ja täis kõikvõimalikku informatsiooni.

lavastusest endast. tundub, et siinkandis on populaarne kasutada videoprojektsiooni, mis mind täiesti külmaks jättis. võib isegi öelda, et see mind häiris, sest kui lavastaja nõuab mu tähelepanu juba avamängu ajal, siis tunnen end segatuna, ebameeldivalt raputatuna ja järgnevast loost lahtikistuna. miks ei usalda lavastaja avamängu kui kõige paremat sisukokkuvõtet ja sümbolite lahtimõtestajat? miks ta segab mul järgnevasse sisse elamast? ehk siis: pärast minutit avamängu algas läbipaistval ekraanil 3D püstoli keerlemine, mille järel see maha kukkus, lahti läks ja kuul rikošetina metallvoodi raamist mehe südant tabas. kõik see meenutas kangesti mõne arvutimängu graafikat. seda korrati. aga seesama püänt on ju kavalehel sisukokkuvõtte esimestes ridades kirjas, milleks seda uuesti ja uuesti välja tuua? ka tegelaste hingepiina kujutades ilmusid fragmendid sellest videojupist ekraanile - ometi kõlas ju saatuslik muusika, teemad...
lavakujundus oli lakooniline, must-valge-hall, paar suuremat vineerplatvormi ja üks keeruline tellinguid meenutav konstruktsioon, mis oli mõeldud sõdurite barakiks. värvi lisas lavastusele, preziosilla kõrtsistseen, kus mustlasneiu lubas sõduritele au, kuulsust, pidu ja naisi, kui need vaid usu nimel sõtta lippavad. balletitrupp oli selleks otstarbeks end kauboiriietega ehtinud ja esitasid midagi line-tantsu sarnast, tehes piiblitega vaheldumisi vallatuid tantsuliigutusi ja ristimärke. üldiselt rõhuti taas paljale pinnale, seksile ja kõigele sellele, mis juba ammu enam ei üllata. siin tundus see olevat suisa kohatu, sest publikult saalis ei kostunud mitte mingisugust reaktsiooni.
millest ma aru ei saanud oli lahingustseeni ajal ekraanile näidatud kaadrid vietnami (?) sõjast?? ausalt öeldes pole ma veel jõudnud kava lõpuni lugeda, ehk on selles midagi öeldud. aga mul läheb saksa keeles lugemine aeglasemalt ja kavad ise on paksud!

muusikaliselt "la forza" mind ei üllatanud. selles on ilusaid ja ilusamaid kohti.
lauljad: salvatore licitra on nimi, mis paneb kõrvu kikitama. samuti carlos alvarez. licitra kõlab aga äärmiselt väikselt ja pingutatult. saal on suur - 1700 kohta ja oma häälega saali täita on väga raske. tundub nagu oleks licitrat haaranud mingi paanika ja kinnisidee jõuga ära teha seda, mida looduse poolt antud pole. nii ta forsseerib ja forsseeribki kuni väsib ja hakkab mustalt laulma. kohati on kõrged noodid olemas, aga tuhmid ja ei kõla. carlos alvarez laulab end aga selle etenduse staariks. mahlakas ja kõlav bariton. tundub, et publik on samuti tema esitusega rahul ja ta teenib ära kärarikka aplausi.
naispeaosalise nina stemme kohta ei meenu mulle hetkel midagi öelda. ju siis kõlas hästi :)

jalutuskäik läbi jalakäijate tänava hotelli poole. kohvikud on täis jalgpallifänne, kes vaatavad laiekraanidelt jalka ülekannet. kõigis kohvikutes on spetsiaalsed ekraanid, mis on väljasistujate poole pööratud, et kõik pilti saaksid jälgida. türklased skandeerivad. neil täna veab. jõuame hotelli ja klõpsame isegi teleka käima, noolime veini ja kuulame, kuidas ekraaniltoimuvale järgneb ühe või teise toetajaskonna rõõmurõkatused tänavalt. päris naljakas. siis tuleb uni.

21.06.08
täna nägi kultuuriprogramm ette zentralfriedhofi ja schönbrunni lossi. zentralfriedhof on suurim surnuaed - 2,4 ruutkilomeetrisele territooriumile on maetud karvaseid ja sulelisi. on oodatust kuumem, kuid puud ja monumendid pakuvad lisaks vaiksele rahule ka vaikset varju. on kellegi matused. nii paha on olla sel hetkel turist, kes kuulsate heliloojate haudu vaatama tuleb. lihtsalt paha on.
orav schuberti haual joob lillevaasist ja hauaplaadile on asetatud kiletatud kaart kirjaga "I love you". I love you too. and there's too little music in my life. mõtlen seda tõsiselt. praktilist kuulamist väljaspool tööd.
süsteemilt meenutab see surnuaed kangesti rooma oma. algab see vanade monumentide reaga, mis oma elanikest eraldi ühtseks võlvkaareks on ühendatud. oskaks vaid lugeda nendel kujutatud sümboolikat! leidsin haua, mille kaunistused kubisevad viidetest vabamüürlusele - ainult, et ma ei oska lugeda, milline loož ja mis kus kes.
inimesed metroodes loevad. see on tore. ometi on see pilt harvem kui peterburis. mingi vennastumistunne on ometi. viin tundub olevat linn, kuhu end ära kaotada - positiivselt ära kaotada - sukeldudes oleks tunne nagu rokkstaaril, kes lavalt hüpates fännide kätemerel maandub. mulle sobib kuum päev, spritzer, raamat ja mäed.
õhtul ooperis. täna oli r. straussi "capriccio". ilmselt jääb see kõigi meie õhtute ehedaimaks üllatajaks, kus nii muusikaline kui lavastuslik pool käsikäes erguks teevad.

CAPRICCIO
dirigent: philippe jordan
lavastaja ning valgus: marco arturo marelli
krahvinna: renée fleming
krahv, tema vend: bo skovhus
flamand, helilooja: michael schade
olivier, luuletaja: adrian eröd
la roche, teatridirektor: franz hawlata

tagantjärele saan öelda, et see oli etendus, mis kõige enam vapustas oma muusikalise ja lavastusliku tasemega. mart on avamängu mänginud ja mina kunagi kuulanud tervet ooperit tänu sellele, et klassikaraadio fonoteegist renata scottoga oopereid otsisin. seega pea esmakogemus mõlemale meist. kaunis muusika - keelpillidele kaelamurdev, kuid imeilus. flemingi hääl heliseb, kannab, kõlab ja hingestab ning temast ei jää maha ükskki selle koosseisu laulja. hääled kõlavad kenasti kokku. mida rohkem lõpu poole, seda lüürilisemaks muutus muusika. sisuliselt on ooper ooperi kirjutamisest. poeet ja helilooja rivaalitsevad teemal "prima le parole e poi la musica" või vastupidi. aga teatridirektori ja lavastajata ei saaks ju kumbki endale vormi? otsustajaks peab olema krahvinna, kes oma valikuga määrab ka selle õnneliku, kes tema väljavalituks saab - poeet või helilooja? tekst on mahlakas, täis mõtteid ja huumorit. lavastus on kohati eneseirooniline. valgus mängib lavakujunduse sinisega. on akvamariini, safiiri ja kõiki sinise varjundeid pea valgeni välja. pärast etendust on puhas ja helge tunne, heliseb seest ja koju minna ei taha.

22.06.08
kirjutamine on raske. kogu aeg võtan hoogu - nüüd kirjutan, ehedalt.
ja ei õnnestu. nagu läbi savi peaks pressima mõtteid ning emotsioone. ilmselt on kogemise ja kogumise periood.

PADAEMAND
dirigent: andris nelsons
lavastus: vera nemirova
hermann: marian talaba
tomski: albert dohmen
tšekalinski: peter jelosits
surin: goran simic
tšaplitski: benedikt kobel
narumow: marcus pelz
peokorraldaja: clemens unterreiner
krahvinna: anja silja
liisa: martina serafin
polina: elisabeth kulman

pidi dirigeerima seiji osawa (õigupoolest oli see esimeseks põhjuseks, miks antud etendust kuulama minna, agaaa...).

see oli etendus, mille kunstilist terviktaset ei oskagi kuidagi hinnata. veider oli kuulata tšaikovski muusikat sellises tõlgenduses. puudub slaavi taust ja seepärast vist ka slaavi hing. minu jaoks oli esitus pehme ja ümar, rõhutatud, kuid mitte väljendusrikas. puudu jäi kirge, tuld ja ehedust. etenduse päästis marian talaba, kes ka meil cavaradossi rollis häält on teinud. ta asendas neil schicoffi. ukrainlasena valdas ta perfektselt vene keelt, tema diktsiooni oli meeldiv kuulata ja emotsionaalselt vastas ta hermanni skisofreenilisele karakterile. lavastaja nägemus oli väga konkreetne ja minu arvates tabav - ta oskas välja tuua nüansse ja näidata neid nurga alt, mille peale ise alguses ei tule. alles seda laval nähes tundub, et KA NII SAAB! ja ka nii töötab.
tundus, et teksti on rohkem ära kasutatud kui muusikat, kuigi see ei häirinud. lavastuslike leidude rida algas koos avamänguga - laval oli lagunenud mõisahoone, mis oli muudetud stalinistlikus stiilis sisustusega internaatkooliks. selle kasvandikud magasid kahekaupa raudvoodites. pintsak-seeliklased ajasid nad hommikul üles ning lastekoori, mille tšaikovski "carmeni" eeskujul ooperisse kirjutas, algas võimlemine rühmavanema ehk ühe suurema tüdruku valvsa pilgu all - kõik rivistusid üles ja sooritasid karate põhilööke.
liisa tädi oli "vanatädi ameerikast" ning visiidil internaati oli ta ümbritsetud ümmardajatest, kes olid lookas ostukottide ja pakikeste all. vot nii tuldi liisat vaatama, kes omakorda kõik kingitused oma kaaslaste vahel ära jagas (liisa kambristseen). jeletski oli rikas ärimees ja hermann tema turvamees.
ka selles lavastuses ei saanud mööda orgiatest, seksist ja transvestiitidest. kõik see oli põimitud ballistseeni, mida alustas moedemonstratsioon - trikoodes ja karusnahkades balletikad jalutasid kontsade välkudes ringi - olime sattunud ülirikaste meelelahutusõhtule. jäi mulje, et kõik prominendid on kohal - üllatus-üllatus - kõigi abikaasade juuksevärv oli blond!!! irooniline lavastajapoolne hinnang :) pastoraali esitasid kaks napilt riietatud naisterahvast, kes teineteisega väheveenvalt amelesid. varsti liitusid nendega tiigrimustrilistes bokserites meesterahvad ja transvestiidid. lõbusaks läks pidu siis, kui mängu lubati ka prominentidest pealtvaatajad - dollarite- ja šampusesajus leidsid kõik endale vähemalt ühe meelepärase paarilise.
hermann üksinda peosaalis. hea karakter - hoolimatu, pinges, kirglik, skisofreeniline. valgusemäng oli siinkohal viimase peal. on pea uskumatu, kui lihtsalt võib valgusega nii palju muuta ja öelda. dekoratsioonid ei muutunud kordagi - kõik toimus sellessamas internaatkooli suures ja kahvatuhallis ruumis. ballistseenis vooderdas ruumi aga kuldkollane soe valgus, mis tõepoolest sooja ning piduliku mulje tekitas. hetkel aga, mil hermanni sõbrad teda kolme kaardi mainimisega tögasid (üks neist oli end krahvinnaks riietanud), paiskas torm aknad välgusähvatuste saatel lahti ning sooja kuldse valguse asemel täitis hetkeks ruumi külm ja terav valge valgus. vahe oli rabav! ilmselt toimus see vaid hermanni enda vaimus ja hinges, aga korraga hakkas külm, hirmus ja õudne. muusikas kõlas kolme kaardi needus. uhhh!
edasi krahvinna magamistuba, mille hermann peab liisa tuppa jõudmiseks läbima. hermann viibib stseeni algusest peale ruumis ja jälgib krahvinnat tema meenutuste ajal pingsalt. krahvinna on oma minevikumeenutusist nii haaratud, et ei näe ega tunne iseenesega võitlevat hermanni, kes teda peaaegu puudutab, kuid tõmbab siis käe tagasi. krahvinna, see moskva veenus, lummab, hirmutab ja tõmbab hermanni ühekorraga ning ajab teda hulluks. nagu laps, keda lummab pimeda toa päranijäetud uks, mis kutsub haigutavasse sügavusse ja ahvatleb tundmatusega. krahvinna märkab teda, hermann kohkub, palub, hirmutab... ja korraga haarab teda seesama jube lummus - ta hellitab kravinnat ja too andub hermannile (kas võib oletada, et ka tema viibib hetkel oma kujutlusis, enda nooruspõlve mälestustes?). igatahes... nüüd tuleb stseen, mida minu arust küll vaja polnud - hermann vägistab krahvinna. oh dear. võib-olla tahtis lavastaja lõplikult ja vääramatult näidata, et hermann on haige. haige hingelt ja vaimult, aga see katkestab minu jaoks kogu loo müstika, lummuse, hoolimata sellest, et muusikasse on parajal hulgal erootikat sisse kirjutatud. aga praegu ronib see vastiku kraavina kahe muinasjutumaasiku vahele - eelnenud ja järgnev. plõks ja lühis.
krahvinna matused. väga ehe stseen liiliate ja auvalvega. jälle tirib teatriseinade vahelt välja vihma kätte. korraga üks seletamatu pilt - kui hermann liisat oma hullumeelsuses kaardipõrgusse tirib, haarab ta liisa mantlitaskust (!) kaardipaki. kus siin loogika on? miks on liisa mantlitaskus kaardipakk ja veel matuste ajal? liisa peaks oma karakterilt olema sarnane "onegini" tatjanale, kes elab raamatute maailmas, on puhas ja unistav ning kõigi antikangelaste vastand. terve lavastuse jooksul pole teda näidatud mängivana, ka internaadis sõpradega mitte. MIKS siis äkki kaardipakk tema taskus? ja see ei mõjunud ka asju peapeale pöörava trikina, mille peale mõelda, et "ahhaaa! vaata tüdrukut! mida ta kõike varjanud on!" seejärel murrab liisa matuserongkäigu vahel läbi ja tapab enda. ei mingeid kanaleid ja mäslevaid vooge.
kaardilauastseen. kasiino. mänguautomaadid. lõbutüdrukud, baar... meeleolu on ülev. korraga ilmub hermann. ta mängib ja võidab. saatusliku kolmanda kaardi järel laulab ta oma viimase aaria, minu lemmiku. aaria ideest kantuna on lavastaja oma fantaasial taas lennata lasknud - hermann alustab vene ruleti mängimist. ta tühjendab püstoli liigsetest kuulidest (shto nasha zhizn - igra!), jättes sinna vaid ühe. ägedusehoos sihib ta ühte külalist (kto mileeje iz nas druzja? segodja ty...), laseb. kogu kasiino on tardumuses. pauku ei tule. mõjub väga ehedalt. sihib ennast (...a zavtra ja!), kuid ka nüüd ei tule pauku. ta peaaegu et minestab erutusest ja pingelangusest. lõpuks kõlab siiski ka saatuslik lask. järgneb veel üks andestust paluv aaria.
inimesed ärkavad oma tardumusest, pinge langeb, kuid ärevus ei vähene. sisse tuuakse liisa surnukeha ja asetatakse mängulauale. nii ongi hermann maha mänginud oma suurima varanduse, hoolimata sellest, et maksab selle eest oma eluga. õhtust jääb lumm.

23.06.2008
täna pühendusime šoppamisele. minul pole šopates erilist õnne - ma lihtsalt ei suuda leida midagi, mis mind kutsuks, mulle sobiks vms. enamasti ei ole kingade osas ka minu numbrit - naiste jalg suuruses 42 on kingatootjate jaoks liig uskumatu nähtus, mistõttu midagi sümpaatset nad lihtsalt ei tooda. vaatasin mudelid üle, küsisin numbreid, otsustades seekord isegi hinnast mitte küsida, aga ikka tuli vastuseks, et suurim number on 40. vot tak. olin valmis juba õlgu kehitades lahkuma ja vaatasin marti otsides poes ringi. ei ole kusagil. võtsin telefoni, et helistada ,ja korraga kerkib suure kingakarbihunniku tagant prillidega pea ja viipab mulle rõõmsalt. "proovi neid". panen mustad pandlaga imemugavad teatrikingad jalga - ideaalne! vaatan suu ammuli marti ja siis kingi. kus siis mina olin, et ma neid ei näinud?! aga nii on ALATI. võtan need, hoolimata sellest, et väga palju kallemaid kingi poes ilmselt ei olegi. müüja usub oma õnnetähte ja püüab mulle veel üht-teist kaela määrida, millel on hind, aga otstarve on küsitav.
jätkame. leide on veelgi kingade, jakkide, pükste ja särkide osas. õhtul taas teatrisse. seekord vaatame "don carlo" itaalia versiooni.

DON CARLO (it.)
dirigent: marco armiliato
lavastus, dekoratsioonid, kostüümid: pier luigi pizzi
koormeister: thomas lang
philipp II: rené pape
don carlo: franco farina
rodrigo, posa markii: thomas hampson
suurinkvisiitor: stefan kocan
munk/keiser karl V: janusz monarcha
elisabeth: norma fantini
printsess eboli: luciana d'intino

klassikaline lavastus. mõtlesin meie lavastusele ja kostüümidele - palju uhkem. kostüümid on kaunimad, detailiderohkemad ning tundub, et ka parematest materjalidest, sest värvid ja neist kiirguv emotsioon on parem. don carlo osatäitja oli väikese häälega, mis kõlas pingutatult ja seetõttu ka ilmselt väsis kiiremini ja kostus kohati mustalt. võib-olla valdas teda hirm suure saali ees ja hirm hampsonile allajäämise ees.
mõtlen aeg-ajalt, et on üheaegselt kerge ja hirmraske olla meie tehnikaajastul "keegi". kerge selles mõttes, et kõike on võimalik lindistuste jaoks lihvida, ümber lindistada, uuesti teha, efektidega pehmendada või võimendada. nii kuuleme cd-de pealt mõnikord imesid, mis panevad ahhetama ja liigutusepisaraid valama. hääled on kaunid, võimsad, kristalselt helisevad ja puhtad. (loomulikult pole võimalik kõigi nende omaduste puudumisel neid tehnikaga juurde monteerida, aga kvaliteeti on võimalik parandada). ja siis äkki kuuleme oma iidoleid lavalt, live'is, ilma igasuguse abita, kus nad peavad ise hakkama saama akustiliste pettepiltide, suure saali ja möirgava orkestriga. poodiumilt allatoodud jumal - selle kõige keskel ei kõlanud hampson sugugi eriliselt. võib-olla oleks parem olnud teda lähedalt kuulata, aga nii palju raha meil välja käia polnud. ainult populaarsetes aariates hakkas ta äkki kõlama ja kõik oli nii nagu lindistustel (tahes tahtmata ootame seda). see minu-minu hampson... "per me giunto" ja "io morró" - hämmastav kõla! hämmastav emotsionaalsus ja värv! poetasin minagi pisara, saalist kostsid nuuksed ja lõpus vallandus aplausitorm ning röökimine, mis vist küll tervet maja raputas. nüüd saan aru, mida mõtles jaani sõber hans, kui ta pärast "trisolde" etendust estonias küsis, et "miks teil nii vaikne aplaus on?" ometi on "trisolde" kütnud meie majas enneolematuid kirgi.
selle etenduse vaieldamatuks autoriteediks laulis end rené pape philipp. aaarrgghhhh!!! sügav, kõlav hääl ja väga hästi lahendatud karakter. tema süngus, altkulmu põrnitsemine ja rahulik külmus tegid olemise kõhedaks. ometi paistis tasapisi paljastuvatest mõradest haige hing ja seda stseenides rodrigoga. lavastaja nägemuses olid nad kaks võrdväärset suurkuju. philipp ei olnudki niivõrd emotsioonitu türann, vaid pigem kartis oma tundeid, peitis neid sügavale ja häbenes neist teha relva, mis talle valitsejana kasuks oleks tulnud. puudujäägi korvas ta jõuga. rodrigol polnud võimu, küll aga mõistust ja emotsionaalset intelligentsust, mis oli tema salarelv. mõjusaim oli stseen, kus pape ja hampson seisid vastakuti üksteisest veerandi sammu kaugusel ja võtsid teineteisest mõõtu. see energia, mis nende vahelt lendus oli nii jõuline, et kartsin millegi vältimatut purunemist kas laval või meie sees. usun, et see murdumatu energiaväli, mida philipp rodrigos kohtas, see võrdväärsus oligi põhjuseks, miks ta end rodrigole avas. samuti äratundmine, et rodrigo on oma teravalt mõistuselt ja erkudelt emotsioonidelt tema puuduste kompensatsioon. aga jonnaka lapsena püüdis ta lihtsalt rodrigot omistada, teadmata et vaba vaimu ei kammitse.

ahjaaa, täna sadas suurte herneterade suurust rahet, mis läks üle paduvihmaks. võimas! oimetud tuvid kogunesid aknalaudadele ja ei osanud sellest midagi arvata.

24.07.08
täna oli siis viimnepäev. lippasime niisama mööda linna ja vaatasime inimesi. minul on märkmike hullustus ja olen endale kaasa ostnud mitmeid ilusas köites eksemplare. jah, kaunis köites märkmikud on minu suur kirg juba lapsepõlvest. lootsime saada varakambrisse, kuid teisipäev oli ainus päev, mil see kinni oli. neetud. nüüd on meil aasta aega kehtivad piletid. kui keegi teist peaks viini minema, siis meil on 2 piletit üle.

õhtul viimast korda ooperis. "don carlo" prantsuse versioon. arne hoiatas meid esimesel õhtul, et oleksime valmis mitmeteks üllatusteks ja krutskiteks! mis need aga olid, seda saime täna näha.

DON CARLO (pr.)
dirigent: bertrand de billy
lavastaja: peter konwitschny
lavastaja assistent autodafee stseenis ja videorežii: vera nemirova
philipp II, hispaania kuningas: ain anger
don carlos, hispaania troonipärija: ramon vargas
rodrigo, posa markii: george petean
suurinkvisiitor: wolfgang bankl
elisabeth: iano tamar
printsess eboli: nadia krasteva

midagi päris huvitava elamuse sarnast. muusikaliselt veniv ja, andke andeks, igav. hea, et 17 aastat hiljem sündis lühendatud itaalia versioon. kuuldavasti olevat verdile ette heidetud ka seda, et pariisi publik ei jõudvat õigeks ajaks transpordivahenditele, et koju saada, seega pidavat kella kümneks kõik teatris toimuvad üritused läbi olema. vastasel juhul voolab publik saalist lihtsalt välja. (paistab, et midagi pole muutunud. ka maria teatris mõni aasta tagasi samal etendusel, arutasid meie kõrval istuvad inimesed metrooaegu ja seda, millal sillad üles tõstetakse. reaalne probleem!).

lavastuse ajaline määratlus kõikus mineviku ja kaasaja vahel, mängides vaheldumisi mõlemaga. võib-olla andiski üldine venivus põhjuse lavastuslikeks eksperimentideks, et publikut jätkuvalt köita. lavakujundus oli lihtne ja lakooniline, aga mängis väga andekalt ruumiga. kuningaloss oli suur valge uksi täis kast, mis meenutas esmalt hullumaja ning seejärel seostus kohe hirmutava steriilsuse ja pealesurutud vaimuvaesusega - lubatud on vaid valitseja poolt ettenähtud mõtted, igasugune isetegevus tunnetes-mõtetes-ideedes on keelatud ja välja juuritud. võib-olla meeldiski mulle seepärast selline tegelane nagu munk/karl V vaim, kes oli teispoolsuses tegutsev aednik-filosoof. kohe alguses istutas ta lavaäärele taime, mida ta kastmas käis. võimalik, et see sümboliseeris humaansuse seemet, mida ta üritas hirmuvalitsuse all kannatavas ühiskonnas kasvama panna ja arendada, sest taime eest hoolitsema ilmus ta ikka siis, kui kellelgi nõuannet või meeldetuletust vaja oli.
kahjuks polnud aga hispaania ühiskond selleks veel valmis ja toores jõud ning hirm jäi lokkama.

aga... lavastuslikest eksperimentidest ja mõnedest hajevil mõtetest siis (tagantjärgi kirjutamine on raske!). prantsuse versioonis on seletav sissejuhatus - don carlo ja elisabethi lugu, mis itaalia versioonis on kokkuvõtlikult esitatud don carlo esimeses aarias "io l'ho perduta!". võibki vist öelda, et itaalia versioon oli hittideks komponeeritud prantsuse versioon. siin-seal oli midagi kokku tõmmatud, midagi ühendatud või lühendatud - ja mõju missugune! mart tegi täiesti õige tähelepaneku - prantsuse keel ei ole sugugi nii mõjus kui itaalia keel. jah, kõik "furrrooorrr!!", "amoorrrre!", "terrooorrrreee!" ehk siis kõik emotsionaalsed häälikud (r, sci/e) on ümardunud. kunagi sai räägitud sellest, millised raskused on erinevates keeltes laulmisel - saksa keeles moodustuvad häälikud suus põhiliselt taga ning see keel kasutab palju kurguhäälikuid, prantsuse keeles moodustuvad sõnad väga ees ja seda on raske kõlama panna, inglise keel on germaani-romaani keel, mis on kujunenud mõlema keele mõjudel, seega tuleb sõnu moodustada nii ees kui taga ja kogu aeg tuleb positsioone vahetada. itaalia keele täishäälikud on aga kõlavad ja enamus kaashäälikutest on täishäälikute suhtes mugavalt asetunud (ei sega näiliselt hääle voolamist). kuidas lauljad ise seda tunnetavad, ma kahjuks ei tea. eesti keele osas väitis tenno vironi kunagi, et meile on omane kõneleda kõri peal, kasutamata muid resonaatoreid ja seetõttu on ka laulmisel raskem, samas kui itaallased ja venelased kasutavad juba tavapärases kõnes palju rinnaresonantsi ning laulmisel aitab see kogemus kaasa.

tagasi lavastuse juurde. verdi komponeeris ooperisse prantslastele meelepärase balletistseeni maskiballi osana. sedakorda oli lavastaja teinud sellest printsess eboli unenäo, kus vähemalt 15 minuti jooksul keegi sõnagi ei laulnud, vaid esitati tummfilmi sarnast perekonnaidülli. printsess eboli oli armastav lapseootel abielunaine ja don carlo tema abikaasa. võisime näha eboli askeldamist köögis, don carlo töölt koju tulemist ja laua katmist külalistele. külalisteks polnud ei keegi muu kui philipp ja elisabeth. kuna õhtusöök ära kõrbes, tuli tellida pizza. pizza toimetas kohale rodrigo, kellele oli selja peale kirjutatud "posa's pizza". andekaid lahendusi oli veelgi ja ei puudunud unenägudele kohane absurdki. eboli lisas enda ja carlose pizzatükkidele liialt pipart ning sellest sai alguse peretüli, mis paisus üle kõige ja kõigi ülepipardamiseks. muidugi lahenes absurd absurdiga ning järgmisel hetkel aitas philipp carlosel ratastel lapsevoodit kokku panna ja peohoos sai sellega korraldatud korralik ralli.

ka publikul oli etenduses oma osa. vaheajal oli fuajeesse treppide kohale kinnitatud suur ekraan, millele ilmus õhtutualetis naisterahvas, šampuseklaas ühes ja mikrofon teises käes. tema ümber liikusid teatrikülalised. polnud võimalik aru saada, millises ruumis ta viibib, kuid mulje oli täiesti ehe - piduliku õhinaga alustas ta teadustamist kohe majja saabuvast hispaania kuningast, kes on otsustanud ka nende maja külastada. elevus levis hetkega. kellelgi polnud põhjust kahelda, sest üleeile viinis toimunud jalkamatšil oli hispaania kuningapaar mängu jälgimas. miks ei võiks ta muuseas ka teatrit külastada? treppidele kogunenud rahvast näidati hoolsalt ekraanil ja strateegilistesse kohtadesse paigutusid politseinikud. mida enam lähenes oletatav aeg kuninga saabumiseks, seda agaramaks muutusid turvamehed ja fotograafid, kelles me tundsime kahjuks ära kooripoisid, kes üle-eelmisel õhtul samade kaameratega "padaemanda" laval ringi lippasid. ja korraga ilmusid suurele ekraanile peauksest sisenev pime suurinkvisiitor, ain anger philippina, elisabetta ja neile järgnesid käeraudus surmamõistetud, keda viidi põletamisele. saalis viis üle orkestriaugu laotatud poodium tegelased lavale ning algas järgmine stseen. publik võis vabalt ringi liikuda või puhvetis aega veeta. usun, et ka suurelt ekraanilt fuajees kanti saalistoimuvat üle. olime koheselt etenduse osa, hukkamist (naudinguga? sest paljudel oli veiniklaas käes) jälgiv publik - täpselt nii nagu vanasti. kui aeg jõudis sinnamaale, et jutuks tuli elisabethi ja don carlose ikka veel hõõguv armastus, visati lae alt alla oletatavate abielurikkujate fotosid stiilis "kroonika". keegi agar kõmufotograaf oli nad tabanud! see oli vesi philippi armukadeduseveskile. verise vaatemängu ja armukadedussteeni lõpetas marilyn monroe esinemine. tõmmati eesriie ja vaheaeg algas uuesti.

tegelastest. hea oli kuulda ain angerit nii suures rollis nii võimsas teatris. ta oli tasemel. järgmisel hooajal on teda ootamas nii mõnedki bassirepertuaari suuremad rollid: zaccaria ("nabucco"), basilio ("sevilla habemeajaja"), vogler ("lohengrin"), sarastro ("võluflööt"). bravo! ta tuli oma raske rolliga suurepäraselt toime - siinkohal tahaksin rääkida ka rollilahendustest. väga huvitav oli näha kahel järjestikusel õhtul kaht nii erinevat tegelast: vastandlikud olid nii nende etenduste rodrigod kui philippid. tänase õhtu philipp oli eilse targa ja autoriteetse tegelasega võrreldes jõhker, jõuline, rumal, kõiki vahendeid kasutav türann, kelle keevaverelisus lubas kätt tõsta ka naise vastu. või õigem oleks vist öelda, et polnud pahet, mis poleks olnud talle omane. kuid see polnud lihtsalt piiritlematu toorutsemine, vaid läbimõeldud piiride puudumine, kaalutletud rollilahendus. tahan öelda, et näiliselt kõiki piire (õilsus, positsioon, tarkus, õrnema soo vastu käe tõstmine, abielu) eirav karakter tundus olevat pika otsingu tulemus. mida teeb inimene, kes ei pea midagi pühaks, näeb ainult iseendast lähtuvat eesmärki ja püüab ületada takistusi, mis proovivad teda ohjeldada? ta ei peatu ega hakka mõtlema, vaid leiab mingi teise tee.

heaks näiteks oli suurinkvisiitoriga kohtumise stseen. see leidis aset philippi magamistoas. seekord oli philippi kõrval voodis eboli, mitte elisabeth (ka see kõrvalhüpe on itaalia versioonis redutseerunud vaid mõneks lauseks eboli ja elisabethi vahelises dialoogis). kuna suurinkvisiitor on pime, sunnib philipp samasse ruumi jääma ka eboli. moodustub huvitav kolmnurk. kuninga tormilisust hoiab siinkohal ohjes vaid hirm kirikliku võimu ees, mida ta samas nii väga vihkab. aga ta ei saa üle astuda viimasest piirist, sest selle ületamine ohustaks juba teda ennast - tema kuningatrooni. kas ta on ikka nii võimas valitseja, et suudab kehtetuks tunnistada temaga võrdväärse võimu, mis samamoodi tema rahvast hirmuvalitsuse all hoiab? kumba võimu kuulaks siis rahvas? võib-olla oleks siiski targem teha koostööd, sest ka kirik vajab valitsemiseks ilmalikku võimu - riiki ja rahvast, kelle üle valitseda.
kriitilisel hetkel (tüli puhkemine suurinkvisiitori ja kuninga vahel) haarab hirmunud eboli suurinkvisiitorile toeks olevast kepist kinni ja hakkab teda ukse poole juhtima. samas seisab see kepp nende vahel ega lase inkvisiitoril tunnetada, kes teda talutab. kahtlused tekivad aga siis, kui philippi hääl kostub tema selja tagant (kes veel on toas ja nende salajast juttu pealt kuulanud!?) - hirmuäratava raugale omase kangekaelsusega asub ta "talutajat" kepi otsas endale lähemale tõmbama. õnneks ei saa ta teada, kes see on, sest avaneb uks ja tema tõeline saatja juhatab ta juba välja. avaneb teine uks ja stseeniga liitub elisabeth. milline paljastus!

teine huvitav rollilahendus on tänase õhtu rodrigo. täielik vastand hampsoni rodrigole. ta on pehme iseloomuga heasüdamlik ja täiesti tavaline mees. ta lihtsalt hoolib oma lapsepõlvesõbrast nii väga, et astub enda võimetest kõrgemalseisvasse mängu, mille reegleid ta ei tunne. aga kuidagi õnnestub tal hakkama saada. tema tähtsusetuse ja abituse rõhutamiseks on lavastaja andnud talle mustade tugevate raamidega ülikanged prillid, mille kaotamisel on ta täiesti pime. nii satub ta mitmel olulisel hetkel olukorda, kus ta on teiste meelevallas ega suuda end kuidagi kaitsta (duetis eboliga ei taba ta teda noaga, sest ta näeb vaid udukogu. eboli mõnitab teda mõnuga). nagu aga selgub, teevad ka täiesti tavalised ja muidu märkamatud inimesed ajalugu. ja võib-olla valis selle etenduse philipp enda usaldusisikuks just taolise nõrga mehe, sest teda on hea kiusata ja temast on kerge õigel hetkel vabaneda, samas seisab ta carlosele piisavalt lähedal et vajalikul hetkel piinamise tulemusel saladused välja lobiseda. (viimast ma siiski rodrigo karakterist ei usu, ka siis kui ta niisugusena laval on). aga justnimelt selline vastandumine võimsale ja õilsale hingele, keda rodrigo on juba schilleri teoses, on huvitav, on VÕIMALIK ja paneb fantaseerima.

lõpustseenis ilmusid philipp ja suurinkvisiitor leppinuina vanglasse, kus just äsja mõrvati rodrigo. nende leppimise märgiks oli lavastaja lasknud philippil hoida kätt suurinkvisiitori kepil, nii et polnud võimalik aru saada, kes keda talutab. järelikult jätkasid nad teineteise kõrval eksisteerimist ja samas ka üksteise vihkamist. selles hetkes oli kogu rahva lootuste ja usu purunemine - selle asemel laskus kõigi südametesse iiveldama ajav teadmine, et MITTE MIDAGI EI MUUTU - peaaegu tundsin ninasõõrmeis vere, pisarate, higi ja kõrbeva liha lehka. uhh.

25.07.08
kojulend. nagu ikka, ei saa seiklusteta - kuna lennuk ootas 5 minutit hilinejaid, pidime startima kaks tundi hiljem. lihtsalt poola õhuruumis oli nii tihe liiklus, et meie sinna vahele ei mahtunud. see aeg möödus hirmumbses lennukis, saateks turismigrupi elea ja teisi ignoreeriv käratsemine ning kolme lapse (-5 eluaastat) lakkamatu kisa 2 pingirida tagapool. mart oli rahu ise, mina aga pipardasin - vali hääl ajab mind alati äärmiselt närviliseks. mul tuleb igasugune mõtte- ja keskendumiskramp, kui mu ümber on valjuhäälsed inimesed või kui keegi kellegi peale karjub. viimane halvab mind täielikult.

eestis oli 15 kraadi ja tuuline ilm. aga kodune! lõhnas mere, paekivi jaheduse ja kodu järele. hea oli koju tulla ning nädal suvekuuma on olnud üpris piisav energialaeng. nüüd, kuu aega hiljem, olen oma segased muljed ja hüplikud mõtted siia kirja saanud. parandada ma ei jaksa ja loogilisust ka ei viitsi otsida. :p

ahhh, vaadake parem pilte!