...järg 1...
...Estos oma lemmikkohal or
kestri kohal istusin, jälgisin seda maagiat, mis orkestri ja Gergievi vahel toimus. Etendus ise mind niiväga ei rabanud, kuivõrd lootnud olin. Midagi oleks justkui puudu jäänud ja osad lahendused tundusid fantaasiavaestena või jätsid mulje, et see on kiiresti kokku klopsitud. Lavakujundus meenutas oma ornamentika poolest pigem Nikolai II ja vene tsaaride sümboolikat kui Hispaaniat. Kostüümid olid ajastutruud. Lauljate hulgas polnud ühtegi mulle tuntud nime. Don Carlot laulis August Amonov. Tahtsin kõigi lauljate puhul nõuda pisut lüürilisemaid või kergemaid hääli, kuid mõtlesin, et nii ei saa ju olla. DC p
eab olema spinto, samamoodi Elisabetta, Rodrigo on lüüriline bariton ning ainult Eboli on dramaatiline mezzo. Milles siis kamm? Ilmselt on päris slaavi laulukool mulle oma raskepärasusega pisut harjumatu. Jäi mulje, et spinto hääled jätsid kasutamata lüürilise ja kergema osa oma häälest. (Spinto (itaalias kasutatakse terminit “lirico-drammatico”) on laulja, kes suudab laulda nii lüürilisi kui ka dramaatilisi rolle. Minu arust üks rikas hääl, sest see loob väga laia värviskaala, millega üks laulja mängida saab. Lüürilises rollis anda dramaatilistele kohtadele sügavamat kõla jne.) Siinkohal tooksin välja isegi Esto lauljate tugevaid külgi. Samas, häälte terve ja ümarama kõla poolest annaksin punktid loomulikult Maria teatrile. Ometi pean ütlema, et midagi rabavat ma tõesti ei kuulnud. Elisabetta oli samuti pisut jõuline. Rodrigolt oleks oodanud veidi dramaatilisemat ja sügavamat kõla mõnedes kohtades. Eboli rolli laulnud Olga Savovat tahaks tänada kõige ilusama imevaikse piano eest teise vaatuse tertsetis ning liikuva hääle ja puhta kõla eest. Tundub, et Eboli püsiski mu edetabelis kõige stabiilsemalt. “Nel giardin” tundus esimeses vaatuses siiski kerge pähkel olevat, mida ta oma liikuvuse ja tehnilisuse pärast ka on. Kõigile. Näitlemises oli kenakesti absurdi. Lavastajal on olnud vaimuvaesus ja lauljad pole teda ka kröömikestki aidanud. Palju oli hetki, kus tundus, et lauljad ei oska midagi peale hakata ning liigutused mõjusid veelgi stamplikumalt ja seetõttu abitumalt. Rodrigo ja Carlose duett “Dio che nell`alma” oli väga kiires tempos ning lauljad krahmasid sõpruse kinnituseks üksteise võidu teineteise õlgu ja käsi ning see jättis mulje kahest kemplevast kukest või kergekujulisest judo-matšist. Estos on see lahendatud pisut rahulikumalt ning seetõttu see ka mõjub tõsisemalt ja pühalikumalt: ristatud mõõkadega lauldakse sõpruse tõotus maha, käed leiavad küll üksteise õlad ja duett päädib mõõkade vahetusega sõpruse märgiks, aga suurem madin jääb ära. ‘
Marias tagasi. Carlos tormas peale duetti paremale ära ning Rodrigo tormas talle automaatselt järele, mis aga süžeelisest seisukohast ei lähe, sest kummalgi on oma tegemisi. See jõuab lauljale kohale ning ta peatub kummide vilinal. Kõigi pilgud on temal. Midagi on vaja teha, et olukord päästa ja teiselt poolt väljuda. Selleks sobib pea käänamine kahele poole, kannapööre, sops käega ja minema tormataksegi. See mõjub äärmiselt koomiliselt. Turtsun. Don Carlose liigutused on ka vaid maneerlikud. Kätega haaratakse peast ning stampliigutuseks on ehmnunud kinnastatud käsi näo ees. Vaaruv samm on 100% kohustuslik liikumisvorm, aga see ei mõju hästi, kui laulja on kogu aeg paremale poole kreenis (vasakule ei teinud ta seda sammu peaaegu kordagi).
Teine vaatus mõjub hämmastavalt paremini. Koosneb see põhiliselt Eboli-Carlos-Rodrigo tertsetist. Dramaatiline, voolav. Kõigi häälte võimalused on maksimaalselt ära kasutatud. Siin tulebki Eboli fantastiline kõrge piano.
III vaatus algab imelise stseeniga ja Filippi aariaga “Ella giammai m`ami” (“Ta ei hakka mind kunagi armastama”. Pange tähele sõnakasutust “giammai”. See on eriliselt rõhutatud “kunagi”, sest lihtsalt “kunagi” oleks “mai”. Selles stseenis on nii palju inimlikkust ja valu. Hirmuvalitseja, teiseks Neroks tituleeritud Filipp II on selles stseenis vaid inimene – õnnetu isa, sest poega ei pea ta vääriliseks troonipärijaks; õnnetu abikaasa, sest tema naine armastab kirglikult ta poega (esialgu pidi Elisabettast saama Don Carlose pruut, kuid kuningas segas oma õigusega vahele); õnnetu kuningas – tema rahvas kirub teda, sest oma riigi loomisel on ta olnud julm ja valimatu valitseja. Estonia stseen mõjub jällegi sügavamalt: õnnetu Filipp istub melanhoolselt suure laua taga, millel on avatult Elisabetta ehtelaegas, kust ta on avastanud Don Carlose pildiga kuloni, mille armukade Eboli sinna on sokutanud. Oma uhkes valitsejarüüs paistab ta nii väike ja löödud. See mõjub nii valusalt, et isegi kuld ta kroonis paistab olevat oma sära ja väärtuse kaotanud. Ta muutub pooleldi kuningaks tagasi suurinkvisiitori ilmumisel ning kõigub segaduse ja selguse vahel, kuninga ja inimese vahel, kes ei suuda otsustada, kas Jumal andestab pojatapjale, kui riik peaks nõudma sellist sammu? Suurinkvisiitori ilmumise muusika on raske, õudustäratavalt õõnes. Nagu tolle aja kirikki, mis vedas riigiga vägikaigast, olles talle võimult võrdne partner. Maria teatris ilmub suurinkvisiitor “kandeputkas”, mis erinevatel hetkedel erinevatesse lavadekoratsioonidesse oma tipuga kinni jääb. See nõuab neljalt kandjalt manööverdamist ning laveerimist. Kõigi vaatajate tähelepanu on hirmutavalt kõikuval punasel putkal. Milline blamaaž, kui invisiitor sellega ümber läheks! Kohati tundub see üsna reaalse võimalusena, siis aga tagurdatakse ja kapatakse teistkaudu välja. Kogu stseeni ülevus on kadunud. Ometi on inkvisiitoriks valitud sügav bass ning temaga kaasas on väike kooripoiss, kes teda koeraliku truudusega teenib. Hea on stseen Filipi ja suurinkvisiitori vahel, kus kooripoiss koeraliku argusega neljakäpukil nende kahe dialoogi jälgib. See loob kujutluse kahe ülivägeva võimu jõukatsumisest – igavene lahkheli – kirik ja impeerium. Filippi laulnud bassile annan kudosed poole esimese stseeni laulmise eest kõhuli. Ma ei tea, kuidas ta suutis, et hääle kvaliteet ei muutunud ning kõlas kõikjal võrdselt. Koomiliselt mõjus ka stseen, kus Rodrigo desarmeerib Carlose. Kõlab taaskord nende sõprusdueti peameloodia. Kõik on tõsine kuni hetkeni, kus Carlos mõõga võtab ja selle põlve peal pooleks murrab ja maneerlikult välja marsib. Saal itsitab. Ka mina ei saa teisiti. Estos jällegi on majesteetlikust, kus mõjule pääseb just see efekt, et tulise Carlose käest võtab näiliselt kuninga poolel olev lapsepõlvesõber mõõga. Selle üleandmine toimub pühalikult ja rõhutab nendevahelist sõprust ja usaldust veelgi, sest kellelegi teisele poleks Carlos oma mõõka andnud. See on auasi.
Rodrigo laulis end tippu oma kahe viimase aariaga: “Per me giunto” ja “Io morró”. Gergiev läks aga muusikaga edasi ning ei andnud saalile aega plaksutada, mis oli veider. Üldse plaksutati väga valikuliselt. Ja viimasest vaatusest tormati minema, sest vaja oli jõuda metroosse, mis suletakse umbes 00:15. (Etendus algas kell 20:00 ja kestis 4 tundi, seega on see mõistetav, arvestades Peterburi suurust).
Gergievi ohkimine kostus neljandale rõdule :) Samuti polnud ta loobunud oma hambaorgist. Tema pisikesed käed dirigeerivad endiselt väga karismaatiliselt ja liblikatiibade värinal ilusat muusikat. Kui teil on silme ees Joe Cockeri käte liikumine, siis saate aimu, millest räägin. Samas on Gergievi liigutused graatsilisemad ja nende vaatamine lummab, sest selles on taaskord rohkem intoneerimist, kuivõrd konkreetset rütmi. Samuti hämmastas mind see, et ta ei juhatanud väga silmatorkavalt ühtegi lauljat sisse ning pillirühmade poole ta ka väga otseselt ei pöördunud, mis meie dirigentidel on silmaga näha. Vahel näivad meie dirigendid end puldist lausa pillirühma keskele kummardavat ning neile õlale koputavat. Vahepeal tuli lavale terve puhkpilliorkester ning mängis orkestriga kaasa. Selline asi oleks meie teatris võimatu. Väga mitu aastat on läinud selleks, et Don Giovannis panna 4 muusikut orkestriga lavalt dialoogi pidama ning siis enam-vähem ühtlaselt sisse sulama. Gergiev aga seisab puldis, tema “tiivad” on keha ligi tõmmatud ning toimub vaevumärgatav sõrmede liikumine. See ongi kogu lugu. Ja kümneliikmeline puhkpilliorkester on lavasügavuses ning mängib täpselt rütmis. Täiesti suu jääb lahti. Rütm on kiire ning peale pikka soleerimist sulavad nad täiesti automaatselt orkestrisse, võimendades oma kõlaga valitsevaid tundeid. Olen täiesti lummatud. Kokkuvõttes meeldis mulle väga. Ma pole püstivaimustatud ega analüüsi ka sügavamalt. Peale esimest vaatust on toimunud ainult positiivne tõus. Orkester intoneerib täpselt ning kõik rõhud on viimseni paigas. Aga võimsust võiks rohkem olla. Nojah, teinekord istub hirmkalli raha eest kusagil lähemal ning siis olen ehk ka rohkem rabatud. Praegu olen lihtsalt väga rahul :).
Jalutame kiirel kapakul koju. Elame kesklinna lähedal. Ometi kulub selleks tubli tund ja 40 minutit. Öine linn on täiesti hämmastav. Tuled ja inimesed on siis teistsugused. Elu on sama vilgas kui päeval. Kusagil nurgabaaris mängib Michael Jacskoni “Invincible” ja me ostame Gini, poroloonina maitsvat muffinit ja vanaks läinud Mars šokolaadi. Nii tulemegi “kultuurselt” ooperist. Naerame iseennast lämbumiseni, mis on selle saepurumuffini söömise juures kõige lihtsam ülesanne. Ei saa pidama, meeleolu on ülev ning vallatu. Lehvitame kanalisliiklejaile, kes mööda Neevat kihutavad. Hõiskame ja naerame veel. Ilus. Kõik on nii meeletult ilus! Milline on loojuva päikesega taevas kanalist vaadates! Ja mu fotoaparaat on katki!!!!!!!!!
Meie ülemeelikus vaikib kodutänaval, kus on koertegängi pesa. Liigume hästi valgesse, sõidutee keskele ning otsustame hoida ühtlaselt kiiret tempot, mitte rääkida ning jätkata igal juhul liikumist. Mõnikümmend meetrit eemal on kaks purupurjus noormeest teineteisesse klammerdunud ning kakerdavad suure kolinaga vastu puitplanku ning siis üle tee. Järgneb ähvardav haukumine. Järsku tuiskavad haudvaikuses kaks suurt musta koera nurga tagant välja. Märgates noormehi toimub momentaanne jäigastunud seisak. Samamoodi käituvad meie südamed. Ütlen Liisale, et me läheme edasi ja neist mööda. Kaks kriitilist sekundit, kus üks koertest seisab hirmutava majesteetlikkusega keset teed ja jälgib mingi erilise jäisusega noormehi. Teine koer poeb kangialusesse ja tänav on vaikne. Nüüd sõltub kõik sellest ühest mustast isendist. Õnneks on meie seljatagune vaikne. Ei rünnanud. Ma ei oska seda seletada, mismoodi see välja näeb või milline on see tunne. Ilmselt oleks hea võtta näiteks mõni ulmeline film, kus inimesed elavad koos mingi kiskjaliku loomse faktoriga ning toimub pidev olelusvõitlus. Ja on teada, kumb peale jääb.
Kodus on viimane öö. Viimane Peterburi öö. Selle jooksul peaaegu ei magata. Naerdakse ja mõeldakse ning meenutatakse. Ma saan jaapani filmi, mida me eelneval ööl vaadanud olime. See on väga hea film. Märge vihikus: seda tuleb Lassele kindlasti näidata. Samuti saan armeenia multikad, mis on sürreaal-abstraktsed ning väga naljakad. Vihikus märge: tuleb ooperifännidele kindlasti näidata.
Paar tundi und.
Ja ma lahkun taas. Nukker on. eilse ööga tekkis ülimalt kodune tunne. Kuulan uuesti Metallica “Whiskey in the Jar”, et ei tekiks tunnet nagu oleksin siia maha jätnud ühe haruldase sõbra. Veel on vaksal ja selle vastas kole kollane hoone, millel on võretatud aknad. Minu kõrval on mees, kes püüab lugeda, mida kirjutan. Ma ei keeragi muusikat klappides vaiksemaks. Tahan jonnida. Protesteerida millegi vastu. Et siit lahkun. Ma ei suudaks siin kunagi elada. See on suurlinn, mis lämmatab oma raskusega. Siin saaks olla ainult uusrikas, kelle jaoks on hoopis teised seadused või alkohoolik või narkar, kes realiteeti püüab pehmendada. Aga ikkagi. Nüüd hakkas jälle Caccini mängima. Mees mu kõrval näeb välja nagu Peeter I oma vurrude ja läbitungivate helesiniste silmadega. Liisa on kindlasti tagasi metroos ja tukub rongi rappumise rütmis. Ei, pisarat ma ei poeta. Mkmm. Nüüd püüan mina lugeda ristsõna, mida mu naaber lahendab. Eestikeelne. Tukastan. Head und. Ei saa. Ka bussijuht tukastab ilmselt paaril korral, sest bussist käib kahel korral läbi kahin ja buss kaldub vastassuunavööndist läbi. Ainult napilt-napilt ei tee ta hüpet üle kraavi vastu puud.
Piiripunkt. Kõigil huilgab miskit kotis ja piirivalvur vangutab kulm kipras pead. Hakkan hoopis muretsema, et äkki mina ei huilga?! Ei huilgagi, aga ära ka ei saadeta.
Peterburi: JA BYL ZDES`.
Kaasatoodud plaadid:
Don Carlos (3CD): Nicolai Ghiaurov, Carlo Bergonzi, Dietrich Fischer-Dieskau, Martti Talvela, Renata Tebaldi, Grace Bumbry; Sir Georg Solti, Covent Garden.
Anna Moffi: Recital, Limited Edition.
Pagliacci: Carlo Bergonzi, Joan Carlyle, Giuseppe Taddei, uga Benelli, Rolando Panerai, Giuseppe Morresi, Franco Ricciadri; Herbert von Karajan.
Janet Jackson: 10 mp3 albumit. Kollektsija otkrytok artisty imperatorskih teatrov opera (CD/DVD).
kestri kohal istusin, jälgisin seda maagiat, mis orkestri ja Gergievi vahel toimus. Etendus ise mind niiväga ei rabanud, kuivõrd lootnud olin. Midagi oleks justkui puudu jäänud ja osad lahendused tundusid fantaasiavaestena või jätsid mulje, et see on kiiresti kokku klopsitud. Lavakujundus meenutas oma ornamentika poolest pigem Nikolai II ja vene tsaaride sümboolikat kui Hispaaniat. Kostüümid olid ajastutruud. Lauljate hulgas polnud ühtegi mulle tuntud nime. Don Carlot laulis August Amonov. Tahtsin kõigi lauljate puhul nõuda pisut lüürilisemaid või kergemaid hääli, kuid mõtlesin, et nii ei saa ju olla. DC p
eab olema spinto, samamoodi Elisabetta, Rodrigo on lüüriline bariton ning ainult Eboli on dramaatiline mezzo. Milles siis kamm? Ilmselt on päris slaavi laulukool mulle oma raskepärasusega pisut harjumatu. Jäi mulje, et spinto hääled jätsid kasutamata lüürilise ja kergema osa oma häälest. (Spinto (itaalias kasutatakse terminit “lirico-drammatico”) on laulja, kes suudab laulda nii lüürilisi kui ka dramaatilisi rolle. Minu arust üks rikas hääl, sest see loob väga laia värviskaala, millega üks laulja mängida saab. Lüürilises rollis anda dramaatilistele kohtadele sügavamat kõla jne.) Siinkohal tooksin välja isegi Esto lauljate tugevaid külgi. Samas, häälte terve ja ümarama kõla poolest annaksin punktid loomulikult Maria teatrile. Ometi pean ütlema, et midagi rabavat ma tõesti ei kuulnud. Elisabetta oli samuti pisut jõuline. Rodrigolt oleks oodanud veidi dramaatilisemat ja sügavamat kõla mõnedes kohtades. Eboli rolli laulnud Olga Savovat tahaks tänada kõige ilusama imevaikse piano eest teise vaatuse tertsetis ning liikuva hääle ja puhta kõla eest. Tundub, et Eboli püsiski mu edetabelis kõige stabiilsemalt. “Nel giardin” tundus esimeses vaatuses siiski kerge pähkel olevat, mida ta oma liikuvuse ja tehnilisuse pärast ka on. Kõigile. Näitlemises oli kenakesti absurdi. Lavastajal on olnud vaimuvaesus ja lauljad pole teda ka kröömikestki aidanud. Palju oli hetki, kus tundus, et lauljad ei oska midagi peale hakata ning liigutused mõjusid veelgi stamplikumalt ja seetõttu abitumalt. Rodrigo ja Carlose duett “Dio che nell`alma” oli väga kiires tempos ning lauljad krahmasid sõpruse kinnituseks üksteise võidu teineteise õlgu ja käsi ning see jättis mulje kahest kemplevast kukest või kergekujulisest judo-matšist. Estos on see lahendatud pisut rahulikumalt ning seetõttu see ka mõjub tõsisemalt ja pühalikumalt: ristatud mõõkadega lauldakse sõpruse tõotus maha, käed leiavad küll üksteise õlad ja duett päädib mõõkade vahetusega sõpruse märgiks, aga suurem madin jääb ära. ‘Marias tagasi. Carlos tormas peale duetti paremale ära ning Rodrigo tormas talle automaatselt järele, mis aga süžeelisest seisukohast ei lähe, sest kummalgi on oma tegemisi. See jõuab lauljale kohale ning ta peatub kummide vilinal. Kõigi pilgud on temal. Midagi on vaja teha, et olukord päästa ja teiselt poolt väljuda. Selleks sobib pea käänamine kahele poole, kannapööre, sops käega ja minema tormataksegi. See mõjub äärmiselt koomiliselt. Turtsun. Don Carlose liigutused on ka vaid maneerlikud. Kätega haaratakse peast ning stampliigutuseks on ehmnunud kinnastatud käsi näo ees. Vaaruv samm on 100% kohustuslik liikumisvorm, aga see ei mõju hästi, kui laulja on kogu aeg paremale poole kreenis (vasakule ei teinud ta seda sammu peaaegu kordagi).
Teine vaatus mõjub hämmastavalt paremini. Koosneb see põhiliselt Eboli-Carlos-Rodrigo tertsetist. Dramaatiline, voolav. Kõigi häälte võimalused on maksimaalselt ära kasutatud. Siin tulebki Eboli fantastiline kõrge piano.
III vaatus algab imelise stseeniga ja Filippi aariaga “Ella giammai m`ami” (“Ta ei hakka mind kunagi armastama”. Pange tähele sõnakasutust “giammai”. See on eriliselt rõhutatud “kunagi”, sest lihtsalt “kunagi” oleks “mai”. Selles stseenis on nii palju inimlikkust ja valu. Hirmuvalitseja, teiseks Neroks tituleeritud Filipp II on selles stseenis vaid inimene – õnnetu isa, sest poega ei pea ta vääriliseks troonipärijaks; õnnetu abikaasa, sest tema naine armastab kirglikult ta poega (esialgu pidi Elisabettast saama Don Carlose pruut, kuid kuningas segas oma õigusega vahele); õnnetu kuningas – tema rahvas kirub teda, sest oma riigi loomisel on ta olnud julm ja valimatu valitseja. Estonia stseen mõjub jällegi sügavamalt: õnnetu Filipp istub melanhoolselt suure laua taga, millel on avatult Elisabetta ehtelaegas, kust ta on avastanud Don Carlose pildiga kuloni, mille armukade Eboli sinna on sokutanud. Oma uhkes valitsejarüüs paistab ta nii väike ja löödud. See mõjub nii valusalt, et isegi kuld ta kroonis paistab olevat oma sära ja väärtuse kaotanud. Ta muutub pooleldi kuningaks tagasi suurinkvisiitori ilmumisel ning kõigub segaduse ja selguse vahel, kuninga ja inimese vahel, kes ei suuda otsustada, kas Jumal andestab pojatapjale, kui riik peaks nõudma sellist sammu? Suurinkvisiitori ilmumise muusika on raske, õudustäratavalt õõnes. Nagu tolle aja kirikki, mis vedas riigiga vägikaigast, olles talle võimult võrdne partner. Maria teatris ilmub suurinkvisiitor “kandeputkas”, mis erinevatel hetkedel erinevatesse lavadekoratsioonidesse oma tipuga kinni jääb. See nõuab neljalt kandjalt manööverdamist ning laveerimist. Kõigi vaatajate tähelepanu on hirmutavalt kõikuval punasel putkal. Milline blamaaž, kui invisiitor sellega ümber läheks! Kohati tundub see üsna reaalse võimalusena, siis aga tagurdatakse ja kapatakse teistkaudu välja. Kogu stseeni ülevus on kadunud. Ometi on inkvisiitoriks valitud sügav bass ning temaga kaasas on väike kooripoiss, kes teda koeraliku truudusega teenib. Hea on stseen Filipi ja suurinkvisiitori vahel, kus kooripoiss koeraliku argusega neljakäpukil nende kahe dialoogi jälgib. See loob kujutluse kahe ülivägeva võimu jõukatsumisest – igavene lahkheli – kirik ja impeerium. Filippi laulnud bassile annan kudosed poole esimese stseeni laulmise eest kõhuli. Ma ei tea, kuidas ta suutis, et hääle kvaliteet ei muutunud ning kõlas kõikjal võrdselt. Koomiliselt mõjus ka stseen, kus Rodrigo desarmeerib Carlose. Kõlab taaskord nende sõprusdueti peameloodia. Kõik on tõsine kuni hetkeni, kus Carlos mõõga võtab ja selle põlve peal pooleks murrab ja maneerlikult välja marsib. Saal itsitab. Ka mina ei saa teisiti. Estos jällegi on majesteetlikust, kus mõjule pääseb just see efekt, et tulise Carlose käest võtab näiliselt kuninga poolel olev lapsepõlvesõber mõõga. Selle üleandmine toimub pühalikult ja rõhutab nendevahelist sõprust ja usaldust veelgi, sest kellelegi teisele poleks Carlos oma mõõka andnud. See on auasi.
Rodrigo laulis end tippu oma kahe viimase aariaga: “Per me giunto” ja “Io morró”. Gergiev läks aga muusikaga edasi ning ei andnud saalile aega plaksutada, mis oli veider. Üldse plaksutati väga valikuliselt. Ja viimasest vaatusest tormati minema, sest vaja oli jõuda metroosse, mis suletakse umbes 00:15. (Etendus algas kell 20:00 ja kestis 4 tundi, seega on see mõistetav, arvestades Peterburi suurust).
Gergievi ohkimine kostus neljandale rõdule :) Samuti polnud ta loobunud oma hambaorgist. Tema pisikesed käed dirigeerivad endiselt väga karismaatiliselt ja liblikatiibade värinal ilusat muusikat. Kui teil on silme ees Joe Cockeri käte liikumine, siis saate aimu, millest räägin. Samas on Gergievi liigutused graatsilisemad ja nende vaatamine lummab, sest selles on taaskord rohkem intoneerimist, kuivõrd konkreetset rütmi. Samuti hämmastas mind see, et ta ei juhatanud väga silmatorkavalt ühtegi lauljat sisse ning pillirühmade poole ta ka väga otseselt ei pöördunud, mis meie dirigentidel on silmaga näha. Vahel näivad meie dirigendid end puldist lausa pillirühma keskele kummardavat ning neile õlale koputavat. Vahepeal tuli lavale terve puhkpilliorkester ning mängis orkestriga kaasa. Selline asi oleks meie teatris võimatu. Väga mitu aastat on läinud selleks, et Don Giovannis panna 4 muusikut orkestriga lavalt dialoogi pidama ning siis enam-vähem ühtlaselt sisse sulama. Gergiev aga seisab puldis, tema “tiivad” on keha ligi tõmmatud ning toimub vaevumärgatav sõrmede liikumine. See ongi kogu lugu. Ja kümneliikmeline puhkpilliorkester on lavasügavuses ning mängib täpselt rütmis. Täiesti suu jääb lahti. Rütm on kiire ning peale pikka soleerimist sulavad nad täiesti automaatselt orkestrisse, võimendades oma kõlaga valitsevaid tundeid. Olen täiesti lummatud. Kokkuvõttes meeldis mulle väga. Ma pole püstivaimustatud ega analüüsi ka sügavamalt. Peale esimest vaatust on toimunud ainult positiivne tõus. Orkester intoneerib täpselt ning kõik rõhud on viimseni paigas. Aga võimsust võiks rohkem olla. Nojah, teinekord istub hirmkalli raha eest kusagil lähemal ning siis olen ehk ka rohkem rabatud. Praegu olen lihtsalt väga rahul :).
Jalutame kiirel kapakul koju. Elame kesklinna lähedal. Ometi kulub selleks tubli tund ja 40 minutit. Öine linn on täiesti hämmastav. Tuled ja inimesed on siis teistsugused. Elu on sama vilgas kui päeval. Kusagil nurgabaaris mängib Michael Jacskoni “Invincible” ja me ostame Gini, poroloonina maitsvat muffinit ja vanaks läinud Mars šokolaadi. Nii tulemegi “kultuurselt” ooperist. Naerame iseennast lämbumiseni, mis on selle saepurumuffini söömise juures kõige lihtsam ülesanne. Ei saa pidama, meeleolu on ülev ning vallatu. Lehvitame kanalisliiklejaile, kes mööda Neevat kihutavad. Hõiskame ja naerame veel. Ilus. Kõik on nii meeletult ilus! Milline on loojuva päikesega taevas kanalist vaadates! Ja mu fotoaparaat on katki!!!!!!!!!
Meie ülemeelikus vaikib kodutänaval, kus on koertegängi pesa. Liigume hästi valgesse, sõidutee keskele ning otsustame hoida ühtlaselt kiiret tempot, mitte rääkida ning jätkata igal juhul liikumist. Mõnikümmend meetrit eemal on kaks purupurjus noormeest teineteisesse klammerdunud ning kakerdavad suure kolinaga vastu puitplanku ning siis üle tee. Järgneb ähvardav haukumine. Järsku tuiskavad haudvaikuses kaks suurt musta koera nurga tagant välja. Märgates noormehi toimub momentaanne jäigastunud seisak. Samamoodi käituvad meie südamed. Ütlen Liisale, et me läheme edasi ja neist mööda. Kaks kriitilist sekundit, kus üks koertest seisab hirmutava majesteetlikkusega keset teed ja jälgib mingi erilise jäisusega noormehi. Teine koer poeb kangialusesse ja tänav on vaikne. Nüüd sõltub kõik sellest ühest mustast isendist. Õnneks on meie seljatagune vaikne. Ei rünnanud. Ma ei oska seda seletada, mismoodi see välja näeb või milline on see tunne. Ilmselt oleks hea võtta näiteks mõni ulmeline film, kus inimesed elavad koos mingi kiskjaliku loomse faktoriga ning toimub pidev olelusvõitlus. Ja on teada, kumb peale jääb.
Kodus on viimane öö. Viimane Peterburi öö. Selle jooksul peaaegu ei magata. Naerdakse ja mõeldakse ning meenutatakse. Ma saan jaapani filmi, mida me eelneval ööl vaadanud olime. See on väga hea film. Märge vihikus: seda tuleb Lassele kindlasti näidata. Samuti saan armeenia multikad, mis on sürreaal-abstraktsed ning väga naljakad. Vihikus märge: tuleb ooperifännidele kindlasti näidata.
Paar tundi und.
Ja ma lahkun taas. Nukker on. eilse ööga tekkis ülimalt kodune tunne. Kuulan uuesti Metallica “Whiskey in the Jar”, et ei tekiks tunnet nagu oleksin siia maha jätnud ühe haruldase sõbra. Veel on vaksal ja selle vastas kole kollane hoone, millel on võretatud aknad. Minu kõrval on mees, kes püüab lugeda, mida kirjutan. Ma ei keeragi muusikat klappides vaiksemaks. Tahan jonnida. Protesteerida millegi vastu. Et siit lahkun. Ma ei suudaks siin kunagi elada. See on suurlinn, mis lämmatab oma raskusega. Siin saaks olla ainult uusrikas, kelle jaoks on hoopis teised seadused või alkohoolik või narkar, kes realiteeti püüab pehmendada. Aga ikkagi. Nüüd hakkas jälle Caccini mängima. Mees mu kõrval näeb välja nagu Peeter I oma vurrude ja läbitungivate helesiniste silmadega. Liisa on kindlasti tagasi metroos ja tukub rongi rappumise rütmis. Ei, pisarat ma ei poeta. Mkmm. Nüüd püüan mina lugeda ristsõna, mida mu naaber lahendab. Eestikeelne. Tukastan. Head und. Ei saa. Ka bussijuht tukastab ilmselt paaril korral, sest bussist käib kahel korral läbi kahin ja buss kaldub vastassuunavööndist läbi. Ainult napilt-napilt ei tee ta hüpet üle kraavi vastu puud.
Piiripunkt. Kõigil huilgab miskit kotis ja piirivalvur vangutab kulm kipras pead. Hakkan hoopis muretsema, et äkki mina ei huilga?! Ei huilgagi, aga ära ka ei saadeta.
Peterburi: JA BYL ZDES`.
Kaasatoodud plaadid:
Don Carlos (3CD): Nicolai Ghiaurov, Carlo Bergonzi, Dietrich Fischer-Dieskau, Martti Talvela, Renata Tebaldi, Grace Bumbry; Sir Georg Solti, Covent Garden.
Anna Moffi: Recital, Limited Edition.
Pagliacci: Carlo Bergonzi, Joan Carlyle, Giuseppe Taddei, uga Benelli, Rolando Panerai, Giuseppe Morresi, Franco Ricciadri; Herbert von Karajan.
Janet Jackson: 10 mp3 albumit. Kollektsija otkrytok artisty imperatorskih teatrov opera (CD/DVD).
posted by Liina | 7/02/2006 07:34:00 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home